“Bird Box” räägib paralleelselt kahte lugu, millest üks toimub paadis seigeldes ja teine majas redutades. Teisele looga veedab film aega tunduvalt kauem, kuid paadis toimuv on majas konutamisest lõputult huvitavam. Sel põhjusel keskenduvad sellele ka valdav osa filmi reklaamimaterjalidest. Sellest hoolimata pööratakse kordades rohkem tähelepanu äärelinna majas toimuvale üsna igavale draamale, mis ei ühildu loogiliselt linateose teise poolega, mis toimub hiljem ja uues asukohas.

Küllap on asi selles, et ühe hoone võtteplatsina kasutamine on kordades odavam kui Sandra Bullocki kahe pisilapsega jõele aerutama saatmine.

Õudukas, mis pole õudne

“Bird Box” üritab väga olla nagu 2018. aasta üks paremaid õudukaid, “A Quiet Place”. Ka selles filmis saab maailm otsa salapäraste koletiste invasiooni tagajärjel. Erinevus seisneb selles, et “A Quiet Place’i” elukad reageerivad häälele, mitte pilkudele. Ja noh, erinev on ka see, et “A Quiet Place” on päriselt ka õudne film.

“Bird Box” lihtsalt ei tööta õudusfilmina. See on kohati pinev, aga mitte kunagi õudne. Väga harva (kui üldse) tekib vaatajal kahe tunni vältel veendumus, et peategelane on reaalses ohus ja võib igal hetkel manalateed minna.

Selle põhjuseks on asjaolu, et “Bird Boxi” tegijad ei ole täpselt välja mõelnud, mis nende filmi õudseks tegema peab. Kas see, et midagi nii tavalist nagu silmade avamine võib elu maksta? Aga majadesse sisse (miskipärast) elukad ei pääse ja filmi teises pooles saavad tegelased ka kaetud silmadega pikemate distantside katmisega üsna vabalt hakkama. Selleks, et õue minekut kuidagigi pinevamaks teha, pidi režissöör Bullocki koos kahe väikelapsega paati kinni panna ja mööda kärestikulist jõge allavoolu saatma.

Või peaks olema hirmus elukaid ümbritsev salapära? Aga näidatakse ju üsna kiiresti, et tegelikult kõik “nägijad” ei soorita enesetappu. Ja kui tegelased saavad juba kinnisilmi reisimisega enam-vähem hakkama, siis võivad koletised puulehti sahistada ja kähedalt sosistada nii palju kui hing ihkab. Nad on ohtlikud ikka ja ainult siis kui neid vaadata. Ja seda on üsna lihtne vältida.

Nii halb ta nüüd ka ei ole

Ärge saage valesti aru, tegelikult mulle “Bird Box” täitsa meeldis! Ma ei suutnud küll hoomata, miks just see film on hakanud Netflixis kulutulena levima, kuid lõppeks oli tegu mõnusa popkornipõnevikuga, mille seltsis laupäeva pärastlõuna õhtuks muuta.

Äkki asi ongi selles, et ma samastasin kõrgeid vaatajanumbreid ja kõrget kvaliteeti. “Bird Box” kindlasti kvaliteedilage ei ole – Sandra Bullocki etteaste on veenev ja filmi parim osa. Kuid enamasti on selle ülipopi linateose näol tegu üsna tavapärase ajaviitegafilmiga. Eks ennekõike minnaksegi ju Netflixi aega viitma, mitte järgmist suurt kinoklassikut otsima.

Ja noh, meemidest ei saa selle filmi puhul ka üle ega ümber!