Punane sari, Moodne aeg … Esimesena võtsin riiulilt Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsini”, kuna olin Ekspressist just lugenud luuletaja Marko Mäe arvustust (ta oli kuidagi õnnetult haiglasse küll tollal sattunud, kui seda luges).

Kõik raamatusarjad käisid mu magamistoa laualt läbi. Korra nädalas istusin Männikul buss number viie peale, et sõita Vabaduse väljakule. Sealt siirdusin raamatukokku, kus libistasin sõrmega üle raamatuselgade, vaatasin aeg-ajalt häbelikult ringi, et teised ei näeks, millega ma tegelen, kui tundmatuid nimesid ja raamatukirjeldusi veerisin. Ja viisin koju kotitäie raamatuid.

Aga paralleelselt selle maailmaga liikusid sarjad. “Felicity”, “Hercule Poirot”, “My So Called Life”. Kõik sobis, nende tunnusmeloodiad tunnen praegugi unepealt ära.

Viimasel ajal aga olen olnud laisem. Lugemine käib hooti. Ja tänu sellele, et olen tele- ja sarjaportaali toimetaja on mul vabandus varrukast võtta: “Vaatan seda eriti kehva sarja, sest teen tööd …”

Raamat võidutseb

Aga ma ei jaksanud enam. Oleks siis need Netflixi sarjad nii halvad, et on juba head. Aga ei, voogedastusplatvormile lisanduvad järjest seriaalid, mis on nii tuimad, venivad ja lati alt tulnud, et puudub igasugune soov isegi “play” vajutada, et paari minutit värske seriaali seltsis veeta. Ja ma isegi ei oota enam, et mõni neist ajaks naerma. Ei, see rong on läinud ja veereb nukralt mööda allakäiguspiraali.

Isegi HBO ei suuda üllatada: pärast kevadel “Succesioni” viimase osa vaatamist pole sealt midagi leidnud. Ja juulikuu veetsin üldse “Solsidani” seltsis, sest vaatasin Jupiterist ajaga võidu jutti kõik hooajad ära, kuna igaüks neist oli loetud päevi üleval.

Viimased õhtud aga olen lugenud Norra kirjaniku Nina Lykke värsket romaani “Ega me siin lõbu pärast ole”. See on tõesti hea, vahelduseks üksluistele sarjadele. Ja kuna olen hirmsa hooga raamatut neelanud, valmistun juba mõtteis laupäevaks, mille kavatsen mõne uue teose seltsis veeta (neid on omajagu kogunenud, meil on elukaaslasega komme raamatuid kokku osta).

Kuhu edasi, uuriksin Netflixilt, kui ma oleksin kultuurikirjanik (ja teeksin seda kindlasti ladina keeles). Aga ma pole, seega ei anna ma veel alla. Ja äkki õnnestub mul nädalavahetusel hoopis mõni keskpärane sari hinge alla tõmmata.