Arvutimäng “Encodya” on Eestis tehtud “Blade Runner” noorematele

Tere tulemast Neo-Berlini aastal 2062.Foto: Chaosmonger Studio

Veebruaris pidi ilmuma eestlaste tehtud hiireklikiseiklus “The Silent Sky”, kuid mõni päev enne tähtaega lükkus see kahjuks siiski edasi. See-eest vaatame üht teist Eestiga tihedalt seotud seiklusmängu, “Blade Runnerist” inspireeritud düstoopilist “Encodyat”.

Siingi kujutatakse metropoli vaid mõne kümnendi kaugusel tulevikus ning seegi on sünge ja sombune, räpane ja soditud, täis looklevaid kaabliusse ja kirkaid neoontahvleid. See on inimeste ja robotite segasummasuvila Neo-Berlin aastal 2062, kus elutseb kurva saatusega plikatirts.

Tina ema on surnud, isa kadunud ning kodutu neiu varjualuseks on vaid presenditükk. Tänavatel karastunud näitsikul on aga varrukas trump. Nagu igale lapsele kingiti sündimisel ka Tinale kaitsev robot. Ustav koljatturva SAM 53 seisab Tina taga (ja ees) kui kalju.

Tinat saadab seiklustel robotabiline SAM. Foto: Chaosmonger Studio

Ikka saladus, mis viib päeva päästma

Tandem asub ühel hommikul igapäevaste askelduste kallale, kuid kolinurka naastes avastavad oma varanatukese laiali pillutuna. Selgub, et SAM peidab saladust, mida jahivad võimud. See paneb Tina uurima ja avastama oma päritolu ning kõik päädib ühiskonna päästmisega.

“Encodya” on vana kooli 2,5D-hiireklikiseiklus selle parimas tähenduses. Siin ei saa surra ja ega ole võimalik lõplikult kinni jääda pelgalt seepärast, et varem on midagi korjamata-tegemata jäänud. Topeltklõps paneb tegelased liduma ning teksti on võimalik kiirendada.

Igal ajal saab vahetada Tina ja SAMi vahel ning paljud ülesanded ongi sangarispetsiifilised. Vaatamise-kasutamise käsklusi jagatakse verbcoin’i kaudu, mis on küll intuitiivne, kuid kahe nupuga hiire korral mitte kõige efektiivsem kasutajaliides. Lahendus on valitud ehk põhjusel, et lugu saaks teistele platvormidele levida.

Tina saab SAMilt abi küsida, kuid roboti vastused ei ole alati kasulikud. Foto: Chaosmonger Studio

Hiireklikiseikluse mängumoodul – mõistatused – on aga liigselt minevikku takerdunud. Harva saab tunnistada, et mõni ülesanne on originaalne või lahenduskäik leidlik. Osa tegevusi on liiga lihtsad ja kalduvad too-see-sealt-ära-jooksupoisi nüridusse. Samas suur osa “varustuse X kasutamist Y-i juures” ajuväänikutest kaldub absurdi. Dünaamilist vihjesüsteemi, kus mõne aja möödudes hakkavad kaaslased mängijat õige lahenduse poole müksama, ei ole.

Tina saab nõu küsida SAMilt, kuid roboti vastused pole alati abiks. Dialoogipusled on hullult tüütud, helimõistatus ajuvaba. Metsikult korjatakse täiesti kasutut kola, mis on vaid vee sogamiseks ja tülinaks varustuse pagasis orienteerumisel. Tühik, mis uuemates seiklustes näitab tavaliselt kõiki huvipunkte, on siin arusaamatult poolkasulik, tuues esile ainult üleskorjatavat nänni.

Lisaks on veel mitmesuguseid kohmakusi. Suur SAM võtab ekraanil hulga ruumi ja jääb huvipunktidele ette, peites vahel olulist. Kui paluda sangarite paaril uurida objekti ekraani teises nurgas, läbitakse tee jooksu asemel jalutades. Ajaröövlid on ka ruumivahetused: ühest toast teise astumisel laaditakse stseeni. Mida ometi on nii vähest ressurssi vajaval tarkvaral mitu sekundit arvutada? Need pisiasjad ei riku suurt pilti, kuid siiski häirivad.

Lendavad autod ja kirju seltskond

Kunstilistel väljunditel – pildil ja helil – on nii kiiduväärsed kui ka varjuküljed. Üks suuremaid tõmbenumbreid on kõle küberpungimaailm. Linn mõjub vilka liiklusega elusalt: nii taustal kui ka esiplaanil liiguvad hõljuvautod, androidid ja inimesed. Paljud neist on humoorikad ja kiiksuga kõrvaltegelased, kellega vaja asju ajada, kuid tänavatel tolknevad ka ühiskondlikult maha käinud virtuaalreaalsuse sõltlased ja muiduliiklejad.

Atmosfäär on kaunis, kuid värvid võiksid olla erksamad. Foto: Chaosmonger Studio

Värvid on tuhmid ja pastelsed, mis atmosfääri arvestades on sobilik. Küll aga võinuks värvitoonid kirkamaks keerata virtuaalreaalsuse tasandil ja epiloogis, et rõhutada kirgastavamat õhkkonda. Peale koloriitse üksluisuse on laisavõitu veel stseenide disain. Ühesarnaseid tube on koridoride viisi järjest küll hotellis, laevas, “metsas”.

Taustal kõlav elektrooniline muusika on sobiv, aga pahupoolega: uinutavalt voogav heliriba kipub hilisõhtustel mängusessioonidel vägisi silmalauge sulgema. Pikematel seanssidel muutub muusika monotoonseks ja tüütavaks. Näitlejate hääletöö on see-eest valdavalt suurepärane.

Kas Eesti asi või mitte?

Et kas “Encodya” on Eesti mäng? Nii ja naa. Põhiautor Nicola Piovesan on itaallane, kes aga elab juba 2013. aastast Eestis. Tema stuudio baseerub Tallinnas, kuid ühemehearmeena kaasab projektidesse sobilikke inimesi kust iganes. Lõputiitrites näeb vaid ühte äratuntavalt eesti nime. Nii et “Encodya” on küll Eestis valmistatud, aga mitte eestlaste poolt. Samasse universumisse kuuluvate lühifilmide “Attack of the Cyber Octopuses” ja “Robot Will Protect You” juures oli eestlaste osalust rohkem.

“Encodyas” on omajagu südamlikkust ja kurbust, aga ka pisut huumorit. Korduvalt murtakse neljandat seina ja žanrile tavapäraselt viidatakse palju mängudele, filmidele, kirjandusele ning ka Eestile.

“Encodyast” kiirgab välja, et see ei tule suurte kogemustega mänguseppadelt, kuid esimese linnukese kohta on tegu siiski muljet avaldava ulatuse ja detailsusega.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 203, märts 2022

Kõik selle ajakirja lood
Märksõnad: , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.