Mängud

Gregor Sibold: Miks ma endale järjest mängimiseks konsoole ja arvuteid hangin ning need kohe maha müün?

Vasakul hetke kõige võimsam mängukonsool Xbox One X, paremal tavaline Xbox One S.

Ma olen aastate jooksul üritanud korduvalt mänguriks hakata. Noh, teate küll. Oman võimast süsteemi, istun tunde ühe koha peal ja naudin lummavaid ja kütkestavaid hitte, millest kõik räägivad.

Korduvalt olen pidanud ka alla andma, kuna lihtne tõsiasi on, et ma ei mängi. Tegelikult mängin, aga lihtsalt seda ühte mängu, mis mulle konsooli või arvuti hankimise ajal elevust pakkus ja kui see tuhin üle läheb, jääb elektrooniline sõber nukralt teleri või monitori kõrvale istuma.

Nii ka praegu. Hiljuti suure tuhinaga hangitud Xbox lebab teleri kõrval, keegi pole seda sisse lülitanud juba kuu jagu. Tuleb tunnistada, et Xboxiga on läinud veidi paremini, kui arvutitega, sest sellega on läbi mängitud kaks “Assassin’s Creedi” ja “Red Dead Redemption 2”.

Ühe mängu lõpu ja teise alguse vahel on aga mitu kuud ja selle aja jooksul peab sõber nukralt ootama, et keegi talle tähelepanu pööraks.

Ega ma vist mängur ole

Olles toimetuses pidevalt ümbritsetud mänguritega, kes käivad ja ahhetavad, kuidas nad jälle öö läbi üleval passisid ja midagi mängisid, siis tekib tunne, et ega ma mingi mängur ole küll. Vahepeal on küll lõpus pulti klõbistada, aga asjad sellest väga kaugemale ei jõua.

Iga mõne nädala tagant mõtlen, kas peaks selle va Xboxi uuele omanikule üle andma, kellelegi, kes sellest ka päriselt meeletut rõõmu tunneks ja kes seda pidevalt kasutaks.

Aga siis mõtlen jälle, et ma ei taha langeda samasse auku, kus olen korduvalt olnud: tahaks nagu kord poole aasta jooksul mõnd mängu proovida, aga pole seda kuskil mängida. Seda olen läbi elanud päris mitu korda.

Rõõmus teismeiga arvuteid ehitades

Sama asi oli juba nooremana. Siis ei ostnud küll konsooli, kuid ehitasin kahel korral valmis keskpärase lauaarvuti, millega mänge nautida.

Tööd ja vaeva palju ning tulemus oli sama. Mängisin oma ühe mängu ära, mis hingel kripeldas ja siis oligi kõik. Konkreetsel hetkel enam midagi uut polnud, mis köidaks ja nii arvuti kurvalt seisma jäigi.

Kuna teismelisel just erilist rahavoogu pole, siis saigi ühel(tegelikult kahel) korral arvuti ohverdatud ja maha müüdud. Seda seniks, kui poole aasta pärast tuli jälle mingi mäng, mis end mängima kiskus ja vanduma pani, et miks see arvuti maha sai müüdud.

Ja nii ma istungi taaskord ristteel. Praegu midagi mängida ei taha ja ega Xbox riiulil seistes kallimaks muutu. Samas, äkki ei peaks ikka maha müüma, äkki ma mingi hetk tahan ikka midagi mängida?

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.