Kas edukust saab lugeda ainult mingitest numbritest, see on juba omaette küsimus. Kindlasti mingil määral. Minu jaoks on edu see, et saan teha seda, mida armastan. Muidugi on kõik see siiani veidi ebamaine, et olen sellise unistuste elu enda ümber loonud.

Eestis on striimijaid üsna palju, kuid sina oled vaieldamatult üks popimaid. Mis on sinu arvates sinu populaarsuse peamine põhjus?

Striimereid on muidugi palju ja aina tuleb juurde. Eks igalühel on oma põhjus. Ise pakun, et populaarsuse eduks ongi kogu kompott kokku – gameplay, suhtlus ja muu selline.

Meil võib olla väga palju toredaid inimesi, aga nende mänguoskus ei jahmata. Samamoodi võib olla mõni hea mängur, aga ta striim lihtsalt ei keri. Parim vastus sellele küsimusele tuleks, ma usun, rahvalt.

Kas täna on striimimine sinu jaoks peamine elukutse? Teed sa muud tööd ka või elatud ainult striimimisest ära?

Proovisin täiskohaga striimija olla vaid 6 kuud, aga minu jaoks muutus see tüütuks. Loed jälgijaid, loed toetusi… tundus nüri, tahtsin ikka kindlat sissetulekut.

Peale seda kutsuski punktid.ee mind enda juurde tööle ja seal olen ma siiani. Samuti teen koostööd erinevate firmadega ja praegu on kõik super. Aga punktid.ee-s töötamine on minu jaoks unistuste töö.

Pidevalt pildis olemine ei ole lihtne. Kui sa striimid, siis milline sinu päevakava välja näeb?

Lihtne ei ole see kindlasti. Kogu päevakava on üles ehitatud vabas vormis ehk mingit korrapära ei ole. Endale tegelikult see siiani ei meeldi ja tahaksin veidi rohkem asjad paika saada. Trennid, söögid, muu elu… kõik on hetkel sassis.

Mõni nädal võib tulla ette, kus striimin väga pikalt pea iga päev ja muud elu ei elagi. Magad, sööd, striimid, magad, kordad. Mis teha, kui meeldib!

Milliseid teisi Eesti striimijaid sa ise jälgid?

Pean päris aus olema, ma ei “jälgi” ühtegi eestlast striimimaastikul, pigem kiikan kiirelt enamus läbi peale enda striimi. Olen rohkem välismaa striimerite peal.

Kas populaarsusega käib kaasas ka see, et sind tuntakse tänaval ära? Kui sageli autogrammi küsima tullakse?

Eks ikka käib. Ikka tuntakse ära, pilti küsitakse peamiselt. Autogramm on selline vähem populaarne. Sagedust on üsna raske öelda, ma liigun linnapildis üsna vähe.

Eestis ei ole striimimine ja videomängud veel nii suuresti massidesse läinud kui mujal. Mida näiteks sinu perekond sinu karjäärivalikust arvab? Kas nende arvamus ja arusaam sellest, mida sa teed on aja jooksul sinu populaarsuse kasvuga muutunud?

Jah kindlasti ei ole, aga selleks ma olengi seda asja juba üle 6 aasta ajanud. Ehitanud enda ümber kommuuni, kutsunud rahvast vaatama striime, mängima. Asi areneb, elu liigub edasi.

Mu perekond oli alguses väga skeptiline, nagu üldse mängimisega. Olen tõsisemalt mänginud alates väga noorest koolieast ja eks ikka oli neid hetki, kus öeldi, et milleks ja miks? “Mine õpi parem rohkem, loe raamatuid!”

See on iseenesest okei, iga pere tahab oma lapsele parimat, saan aru. Küllap ütleksin enamusele täpselt sama, sest ega paljud sellest “sõelast” läbi ei pääse. Praegusel hetkel on mu perekond 100% minuga.

Ema ütles alati, et on mind toetanud selles teemas, sest nägi kui hästi ma mängin. Selles mõttes on kõik väga positiivne, pere toetus on tähtis.

Oled sa mõelnud, kui kaua plaanid striimimisega tegeleda? Mida plaanid teha siis, kui striimimisega ühel päeval lõpetad?

Valetama ei hakka, olen seda alati öelnud, et striimin täpselt nii kaua, kuni see mulle naudingut pakub. Iga päev on eriline, iga mäng on eriline, iga päev on erinevad inimesed,  kõik on alati uus. Täpselt nagu mu lemmik mängulaad battle royale.

Olen sihiks võtnud 10 aasta. Kui selle aja vastu pean, siis on läinud ülimalt hästi. Kõik oleneb nii paljudest asjadest ja teatavasti on elu väga kiirelt muutuv, nii et eks me näe, kuidas läheb. Mul ei ole tulevikuplaane seoses tööga, lasen edasi tehes seda, mida naudin.

Ei tea, kuidas seda nüüd öeldigi, aga minu kohta võiks öelda, et kui ma ei striimi, siis kas ma üldse elan?