Raamat

Kosmosefänn Tarmo Tähepõld: raamatut Scott Kelly elust ISSi pardal peab lihtsalt lugema!

Ma olen täielik space-junkie ehk kosmosefänn. Omal tagasihoidlikul moel, muidugi. Plakateid seinale ei riputa ja eBayst kosmosenodi kokku ei osta. Aga hinges olen ma seal üleval!

Ma ei taha sukelduda, keeldun langevarjumast ja lumelauaga suurel kiirusel mäest ka ei meeldi alla tulla. Autoajakirjanikuna ei kipu ma isegi autode piire katsetama.

Ilmselt mu geneetiline baas on looduse arust niivõrd oluline, et mind tuleb hoida. Piisava adrenaliinilaksu saan ka sellest, kui võileib maha kukub või kass öösel küüntega näkku kargab.

Kosmoses on retsilt raske

Aga ma tahan minna kosmosesse. Ilma mingi kahtluse või kõhkluseta laseksin ennast rihmadega metallkapslisse kinni panna, taluda ära erinevad füüsilised piinad ja seda kõike ainult selle pärast, et pääseda sinna üles ja vaadata siia alla.

Astronaut kosmoses. Kuidas on võimalik sellist asja mitte tahta teha?Foto: NASA

Seetõttu oli mu jõulukinkide nimekirjas kõrgel kohal ameerika astronaudi Scott Kelly raamat “Visa hing – üks aasta kosmoses”. Ja nüüd tean ma palju paremini, kuivõrd raske ja piinarikas see olla võib ja samas ikkagi äge.

Kelly ja vene astronaut Mihhail Kornijenko olid esimesed, kes aastal 2015 lendasid rahvusvahelisse kosmosejaama ISS, et veeta seal järjest peaaegu terve aasta. Tavaliselt on pikimad lennud olnud pool aastat. Eesmärgiks uurida kaaluta olekus viibimise mõju inimkehale pikema aja jooksul.

Kuidas rääkida kosmosest lihtsalt aga haaravalt

Nüüd ma tunnen end nagu väike laps, kes on käinud kuskil ägedas kohas ja üritab seda vaimustunult vanematele edasi anda. Tatti pritsib, õhku jääb väheks, laused ei lõppe ja teemad jooksevad risti-rästi. Tahaks rääkida teile kõike ja korraga!

See raamat on uskumatult haarav, aga kõige paremini illustreerib seda fakt, et mu elukaaslane, keda mu kosmosevaimustus ei ole väga nakatanud, loeb ja peatub vaid selleks, et öelda: “See on niiiiii huvitav!”

Seega, tegu ei kosmosefänni raamatuga. Ei mingit süvaanalüüsi universumi toimemehhanismide või kosmosesüstiku mootori osas. See on väga lihtsasti ja mina-vormis kirjutatud lugu ühe mehe elust.

Peatükid vahelduvad eel- ja põhiloo vahel. Tohutult inspireeriv, kuidas sisuliselt koolist välja kukkumas olevast luhverdisest sai ränga töö tulemusel süstikupiloot.

Ameeriklased ja venelased on niivõrd erinevad

Eriti kihvt on aga kogu elu rahvusvahelises kosmosejaamas – mis inimesed seal on, kuidas käib igapäevaste toimingute tegemine ja kui raske seal tegelikult võib olla ilma privaatsuse ja kvaliteetse õhuta.

Kosmosejaamas saab joosta küll, aga rihmadega peab kinni olema.Foto: NASA

Kaaluta olek ise on juba niivõrd sürreaalne asi. Asjad lendavad ja kaovad. Kelly kirjeldab juhtumit, kuidas juhuslikult leiti üles üks vidin, mis oli kaheksa (!) aastat kadunud. Kuidas teha iga päev trenni jooksulindil? Mis võib juhtuda, kui tualettruum ei tööta?

Eraldi tähelepanu väärib raamatut läbiv teema, kuivõrd erinevalt venelased ja ameeriklased oma kosmoseprogramme läbi viivad. Meie mäletame seda vene asjaajamise mentaliteeti hästi, aga ameeriklase jaoks olid paljud asjad täiesti ootamatud.

Kas ma tahan peale selle raamatu lugemist vähem kosmosesse? Mitte eriti, kuigi ma siiski loodan, et väheke inimlikumad lennuviisid ja maandumised jõuavad veel minu eluajal tavakasutusse.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.