Tele

Arvustus: “Imikuga metsas” paneb imestama ja üllatab siis veelgi

"Imikuga metsas" on eetris teisipäevitiFoto: TV3

Sel nädalal alustas TV3 eetris uus dokumentaalsari “Imikuga metsas”. Esimese osa põhjal võib öelda, et tegemist on kaasahaarava sarjaga, mis toob televaatajateni põneva loo, mille sarnast polegi vist Eesti telemaastikul varem räägitud. Ja see ei ole praegu kanali enda reklaamtekst.

Nagu arvata võis, on saade sotsiaalmeedias kiirelt ka palju vastukaja saanud ja laias laastus jagunevad arvamused kaheks – on need, kes ütlevad, et tegemist on vahva pere ja põneva saatega, ning need, kelle sõnul on tegemist totaalse jaburuse ja lapsepiinamisega.

Enne saate vaatamist oleks ma vist pigem hoidnud ühte selle teise arvamusega. Pealkiri ja saate tutvustus kõlasid ju tegelikult üsna ekstreemselt – jäi mulje, nagu viidakski vastsündinu koheselt talvisesse metsa elama, et teda siis kaugete esivanemate kombel eluga karastada. Kui esimesest imestusest aga üle sain ja saadet siiski vaatasin, suutis see mind heas mõttes üllatada ning selle vaatamise järgselt pean nõustuma nendega, kes olid dokumentaali osas positiivselt meelestatud.

Pikk aga vajalik sissejuhatus

Esimene osa oli tegelikult üsnagi sissejuhatav, nii et kes lootis kohe näha, kuidas beebi metsa viiakse, pidi pettuma. Metsa sõideti lapsega alles esimese osa lõpus ja kuidas tegelikult sealne elu välja nägema hakkab, selgub alles järgmistes osades. Esimene osa oli seega kui soojendus, kus tutvustati Tõnu ja Sindiat ning selgitati, miks neid looduse poole tõmbab.

Tuleb tunnistada, et ma tabasin ennastki saate jooksul aeg-ajalt mõttelt, et millal lõpuks metsa minnakse, ent tegelikult võin tagantjärele öelda, et selline pikk sissejuhatav osa oli vajalik ja igati õigustatud. Vastasel juhul olekski ehk tekkinud küsimus, et millised napakad vanemad oma väikse lapse krõbeda külmaga metsa viivad.

Saates laoti aga usaldusvundamenti, seletades kaasahaaravalt lahti, kust pärineb Tõnu ja Sindia loodusearmastus, miks nad oma lapse endaga metsa tahavad võtta ja kuidas selleks valmistuti. Last ei viidud sugugi kohe pärast sündi metsa – nagu esialgu mulje võis jääda –, vaid sellele eelnes põhjalik ettevalmistus, laps sai enne kodus kosuda ning nõu peeti ka arstidega. Nii et nüüd on järgmistes osades olemas tugev põhi, mille peale lugu edasi ehitada.

Eellugu pani ilmselt vaatajaid ka enda elu peale mõtlema, andes võimaluse samastuda või jõuliselt vastanduda. Ilmselt neid vastandujaid oli rohkem, sest ega ei kuule just sageli juttu sellest, kuidas ennast on vaja kõikvõimalikeks kriisideks ette valmistada – olgu selleks siis ühiskonnakriis, looduskatastroof või midagi kolmandat.

Tõnu jutt sellisest valmisolekust võis küll mõnele mõjuda utoopilisena, ent pani ilmselt nii mõnelgi televaatajal mõtterattad tööle. “Ükskõik kui ebatõenäoline mõni kriis ka tundub, nemad oleksid selleks valmistunud. Mina ei oleks. Aga kas oleks üldse vaja?”

Pildi ja teksti hea kooskõla

Saadet oli huvitav jälgida ka seetõttu, et pildimaterjal oli rikkalik ja hästi valitud. Saates näidati nii kauneid loodusvaateid, metsloomi kui ka muidugi Tõnu ja Sindia eluolu jäädvustusi. Vaheldust pakkusid ka näiteks droonikaadrid ja arhiviipärlid.

Ja kuigi kaadrite eriilmelisus ei tohiks saadete puhul üllatus olla, siis paraku jõuavad aeg-ajalt eetrisse ikkagi saated, kus pildiline pool venib ja tekstiga kuigi hästi kokku ei sobi. “Imikuga metsas” puhul seda muret ei olnud.

Kaadrid vahetusid kiiresti vastavalt sellele, millest parasjagu juttu oli, ja tänu heale visuaalile oleks lugu olnud suures osas mõistetav ilmselt isegi ilma tekstita. Kui juttu oli sellest, kuidas Tõnu Sindiaga kohtudes nuga käes hoidis, siis näidati ka pildis Tõnut nuga hoidmas. Kui räägiti, kuidas Sindia aastaid tagasi oma koeraga jalutamas käis, siis oli ka klipp sellest, kuidas Sindia oma neljajalgse sõbraga jalutas.

Olgugi et aastatetaguste sündmuste kohta käivad kaadrid ei olnud originaalid, vaid pärinesid saate filmimise ajast, ei mõjunud need lavastatuna, vaid jätsid väga loomuliku mulje. Tundub jällegi nii tavaline asi, ent ometigi on ju eetris ka lugusid, kus tekst ja visuaal üksteist nii hästi ei toeta.

Kergelt häirivad pisiasjad vaatamist ei seganud

Kui aga juba lavastuslikkusele jutt läks, siis mõned asjad paisutati saates ka teatraalselt suuremaks. Kohe alguses köideti televaatajate tähelepanu dramaatilise muusikaga ja pealeloetud tekstiga, mis kogu eesootavat saadet kuidagi väga suureks ja erakordseks üritas puhuda.

Väga hästi oleks sinna sobinud ka rahulikum muusika, aga olgu – vaatajaid tulebki esimesest hetkest kaasa haarata ja iseenesest see muusika ju seda eesmärki ka täitis. See lihtsalt tundus natuke kulunud alustamisviis, muud midagi.

Teatraalsus ja ülistamine jätkus mõnes kohas ka jutustaja pealeloetud teksti puhul. Seda ei olnud tegelikult üleliia palju, aga see jäi natuke siiski kõrva kriipima. Uhkustundest ja suursugususest pakatava häälega nimetati vastsündinut tõeliseks universumi imeks, Tõnut ja Sindiat kutsuti aga luuleliselt kaheks üksteist armastavaks hingeks jne. Aga eks see on juba puhas norimine ja maitseasi. Mõnele võib-olla just väga meeldis.

Paaris kohas jäi mind häirima ka helide rohkus – korraga oli kuulda nii taustamuusikat, inimese juttu kui ka seda ilmestava kaadri taustahelisid. Aidanud oleks näiteks muusika ära jätmine või vaiksemaks keeramine. Aga jällegi – see on norimine ja kuna seda oli vaid paaris kohas, ei jäänud see üldist saate vaatamist segama.

Tegelikult oli tegemist igati põneva ja hästi tehtud saatega, mille järgmistele osadele tasub samuti pilk peale heita. Alati on huvitav kuulda lugusid inimestest, kes on otsustanud midagi teistmoodi teha ega karda eristuda. Tõnu, Sindia ja nende poja Tarko Tormi lugu kindlasti selline ka on.

Marek Lindmaa käe all valminud dokumentaalsari on TV3 eetris teisipäeviti kell 20.00.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.