Saate alguses ei olnudki Kethi veel Gruusias, vaid jalutas Setumaal ringi ning rääkis, kuidas ta plaanib oma emaga Gruusiasse minna ja ehk peagi ka sinna kolida. Samal ajal vaatas ta otsival pilgul ringi, mida saaks grusiinidele külakostiks viia. Selline sissejuhatus kestis ligi kümme minutit ja tekitas küsimuse, millal siis ometigi Gruusiasse jõutakse. Kui lõpuks Eestist teele asuti, näidati iga nurga alt AirBalticu lennukist ja sellele pealeminekust. Ju siis oli sponsor. Kõik see kokku tegi aga saate sissejuhatuse pikaks ja venivaks.
Gruusiasse jõudes läks saade pisut huvitavamaks, kuid ega ausalt öeldes Gruusiat esimeses saates kuigi palju näha ei saanud – televaatajale näidati kaadreid hotellist, tango tantsukoolist, saunakompleksist ja justiitsministeeriumist. Vahepeal näidati ka kaadreid linnast endast ja sealsest elu-olust, ent suurema osa ajast olid pildis siiski Kethi ja Meeli, kes tänavatel edutult orienteeruda püüdsid või endale hoopis palavuses kübaraga tuult tegid. Kuigi nende omavaheline jutt mõjus vaba ja loomulikuna ning kaotas ka televaatajatega neljanda seina, mõjusid lähedalt võetud ja kohati värisevad kaadrid igava ja üksluisena. Nende asemel oleks reisisellide jutu katteks võinud näidata kaadreid Gruusia tänavatest – oleks olnud pildiliselt rohkem vaheldust ja televaatajatel huvitavam jälgida.
Ega Kethi ja Meeli näitamisel ka otseselt midagi viga ei olnud, aga neid oli juba nähtud ja kuuldud küll – reisisaate puhul tahaks ikka hästi palju võõra maa paiku näha. Mida rohkem, seda uhkem. Lisaks sellele, et tänavapildist oleks võinud rohkem ülesvõtteid olla, tundsin saates puudust ka kohalikega tehtud intervjuudest.
Näiteks külastasid Kethi ja Meeli saates saunakompleksi, mis oli kindlasti lahe koht, kus käia, ent selle külastus jäi telepildis venima ning kaadrid ja jutt liiga ühekülgseks. Oleks olnud huvitav näha lühiintervjuusid mõne kompleksi töötajaga, kes oleks koha ajaloost jms rääkinud, või mõne külastajaga, kes oleks rääkinud, miks kohalikele seal käia meeldib.
Kogu saate vältel jagas Gruusia kohta infot peamiselt Kethi ise ja kuigi ta riigist nii mõndagi teadis, oleks ma tahtnud sealse elu kohta veelgi rohkem infot saada. Just selles osas olekski intervjuud kohalikega suureks abiks olnud.
Reisijad käisid ka justiitsministeeriumis, kus uuriti, kuidas käib Gruusias elukoha soetamine, milliseid dokumente vaja läheb jne. Seal tõesti sai ka kohalike juttu kuulda, kes Kethile selgitasid, kuidas protsess välja näeb, ent see võis tavalisele reisisaatevaatajale jääda veidi igavaks ja ametlikuks. Kethi puhul oli ministeeriumisse minek loogiline käik, ent televaatajatele, kes vaatavad saadet potentsiaalsete turistidena, kel ministeeriumisse asja ei ole, oleks seda osa ehk võinud lühemalt edasi anda.
Saatel tegelikult potentsiaali on, aga seda – vähemalt esimeses osas küll – ära ei kasutatud. Kuid ehk teevad järgmised osad tasa selle, millest esimeses puudu jäi – äkki on tempo hoogsam, kohalikku elu tutvustavat sisu rohkem ja silmaringi avardavaid teadmisi kuhjaga. Avasaate lõpus olev “Järgmistes osades” rubriik vähemalt paistis selleks lootust andvat küll. Praegu mõjus saade aga kui igavamapoolsem tõsielusaade, mis lihtsalt kahe inimese tegemisi jälgib.
