Uudis

Arvustus: Netflixi uus film “Kate” millegi uuega ei üllata ja jääb pigem kergeks meelelahutuseks

Netflixi uue filmi peategelane on palgamõrvar KateFoto: outnow.ch/Netflix

Eesti Netflixis on juba ligi nädal aega vaadatuimaks filmiks uus märul “Kate”. Kuigi film on väga populaarne, siis millegi uuega see tegelikult ei üllata. Samas õhtuseks “lülitan aju välja” filmiks sobib “Kate” küll.

Alla kahe tunni kestev film räägib loo palgamõrvar Kate’ist, kel oma tööst küllalt on saanud, kuid kes enne erru minekut siiski veel Jaapanis viimasele missioonile läheb. Peagi mõistab ta aga, et teda on mürgitatud poloonium 204-ga ning tal on jäänud elada vaid 24 tundi. Oma viimased elutunnid otsustab ta veeta enda mürgitajat taga ajades ja kättemaksu planeerides. Seda kõike ise samal ajal valudes piineldes.

Filmis oli hoogsust ja näitlejameisterlikkust

Positiivsed asjad kõigepealt. Filmi puhul meeldis mulle eelkõige, et see ei jäänud venima, ent oli siiski kergesti jälgitav. Tegevus hakkas kohe pihta ja hoogsus jäi püsima kuni filmi lõpuni. Tihti kipuvad filmides liiga pikaks minema näiteks traagilised minevikku vaatavad ja tegelase taustalugu avavad kaadrid, kuid Kate’i minevikku avati läbi kiirete ja lühikeste flashback’ide, mis andsid juhtunu kohta täpselt nii palju infot, kui vaja oli.

Tagasivaatavad kaadrid olid ka hoolikalt läbi mõeldud ning nendesse oli peidetud nüansse, mis ka hiljem filmis uuesti mängu tulid. Näiteks ütles Kate’i oma hoole alla võtnud ja palgamõrvariks koolitanud Varrick tüdrukule ühes tagasivaate kaadris, et kui inimest kõhtu tulistada, sureb too piineldes ja teab, et lask oli isiklik. See mõtttetera püsib Kate’il filmi lõpus meeles.

Lisaks võib kiidusõnu jagada näitlejatöö kohta. Kate’i rollis astub üles Mary Elizabeth Winstead, kes karakteri väga usutavalt edasi annab. Surmasuus killer babe’i (nagu üks tegelane teda filmis nimetab) mängimine tuleb tal hästi välja ning kordagi ei tekkinud tunnet, et ta oleks kuskil ülemänginud või vastupidi endast liiga vähe andnud. Sama usutavalt mõjub ka Varrickit kehastanud Woody Harrelson, kes tegelase ekraanil läbimõeldult ellu toob.

Filmi kõige nooremat tegelast kehastab 17-aastane Miku Martineau, kes samuti rolliga edukalt hakkama saab. Martineau tegelaskuju Anit tutvustatakse vaatajatele juba filmi esimestel minutitel, mil Kate tapab tüdruku silme ees tolle isa. Kümne kuu pärast kohtuvad Kate ja Ani uuesti ning seekord ajab Kate taga Ani onu.

Martineau annab edasi nii teismelise mässumeelset poolt kui ka muret selle pärast, mis temast saab ja kes temast hoolib. Orvuks jäänud Ani hakkab küll esialgu Kate’ile vastu, näidates talle keskmist sõrme ja teda hooraks kutsudes, ent peagi tekib tal naise vastu sümpaatia. Tüdruku elus pole kedagi, kes talle tähelepanu pööraks ning vaimustus Kate’ist ja tema iseseisvusest on kerge tulema. Ani ei karda peagi ka ise relva haarata ja eks teeb see filmi omajagu traagilisekski – nii Kate kui ka Ani saavad juba enne täiskasvanuikka jõudmist mõrtsukateks.

Originaalsusega üllatamine jäi vaid ürituseks

Kuigi näitlejatöö oli hea ja kaadrid hoogsad, tekkis siiski kohati tunne, et seda kõike on juba nähtud ning tahaks midagi uut ja üllatavat. Palju veriseid kaadreid, autodega kihutamine, tagaajamine – kõik, mis igas märulifilmis olemas on. Tõsi küll, mõned kaadrid olid erakordselt vägivaldsed ja isegi vastikust tekitavad (nuga läbi näo, grillile surutud pea jne), kuid see pole miski, millest piisaks, et aidata filmil esile tõusta. Vaja oleks huvitavat sisu.

Filmitegijad olid küll üritanud loole uuendusmeelselt läheneda, ent see ei tulnud paraku välja. Näiteks külmavereline naismõrtsukas võis ehk kunagi filmides värskena mõjuda, kuid tänapäeval ei ole selles enam midagi uut. Pigem rikuti karakter isegi ära klišeega “iga naine tahab lapsi saada” – Kate jäi tänaval lapsi silmitsedes pere laienemisele mõtlema ja Aniga suheldes avaldusid temas kohati justkui emalikud instinktid. Võib olla taheti nii palgamõrvarit natuke inimlikumaks muuta, et ka vaatajad temaga samastuda oskaksid, aga see mõjus pigem ebaloomulikuna.

Klišeesid ja stereotüüpe võis märgata ka filmi tegevuspaiga Jaapani ja sealsete elanike kujutamisel. Ma pole küll ise Jaapanis käinud, ent ometi tabasin end filmi vaadates mõttelt, kas ehk on Jaapani elu liiga stereotüüpselt kujutatud. Umbes samamoodi nagu prantslastega käivad ikka ja jälle käsikäes baretid ja baguette’id. Googeldasin siis ja leidsin, et tõepoolest – jaapanlastes tekitas film kivistunud arusaamade tõttu isegi pahameelt.

Näiteks tõid kohalikud välja, et filmist jääb mulje, nagu poleks Jaapan viimase 20 aasta jooksul üldse muutunud. Ka märgiti ära, et neoonvärve oli linnapildis kahtlaselt palju ning küberpungi ja anime viidetega pingutati kohati üle. Need viimased kaks asja jäid ka mulle endale silma.

Põnevust üritati lisada ka puändi abil, mis aga siiski liiga nõrgaks jäi. Pooled vahetusid, inimesi reedeti, halb osutus heaks jne. Sellised tavalised asjad, mida võis tegelikult ka ette arvata. Kerge üllatusmoment oli filmis minu jaoks küll olemas, kuid seegi ei olnud selline, mis oleks suutnud korralikult vapustada.

Ma ei ütle, et tegemist oli otseselt igava filmiga. Ei olnud. Hea näitlejatöö ja hoogsad kaadrid tegid tasa selle, millest sisus puudu jäi. Küll aga ei suutnud film millegagi üllatada või mingit suurt emotsiooni tekitada. Pigem jäigi see kergeks õhtuseks meelelahutuseks, mis võimaldab oma aju natukeseks välja lülitada ja päevast puhata.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.