Uudis

Marii Karell presidendi aastalõpuintervjuust: see polnud enam Kersti Kaljulaid, see oli Vabariigi President!

Intervjuu Vabariigi President Kersti Kaljulaidiga. Foto: ekraanitõmmis

President Kersti Kaljulaidi tänavune aastalõpuintervjuu näitas, et Luksemburgist ootamatult Eestisse presidendiks saabunud Kersti Kaljulaid on kasvanud Vabariigi Presidendiks, keda on hea meel vaadata ning veelgi enam, kuulata.

Tegemist oli silmapaistvalt heatujulise intervjuuga, mida vaadates läheb süda rõõmu täis ja hing tahab hõisata. Ja kui intervjuu lõppedes sõnas president, et rohkem kui praktilisi teadmisi, peaks koolides õpetama inimeseks olemist, inimeseks jäämist, hoolivust, mõistmist ja inimeseks olemise keerulist kunsti, tahtis ka saatejuht Priit Kuusel silmnähtavalt hing hõisata sees. Seda võis välja lugeda tema tugevast žestist.

Unustage ebakindlus, tere tulemast head mõtted!

Kes mäletab veel häguselt president Kaljulaidi kahe aasta tagust esimest aastalõpuintervjuud presidendina Joonas Hellermaale või eelmise aasta lõpu intervjuud Anu Välbale, siis tänavune pühib silmist selle ebakindluse, mida toona nägime.

Arusaadav, inimene polnud varem meediaga ülemäära kokku puutunud, amet oli uus ja vastutusrikas. Kahjuks on kaamera väga aus ja näitab kristallselgelt, kui oled ebakindel.

Teiseks, hea intervjuu eelduseks on ka see, et intervjueeritaval on midagi öelda. Ja ehkki paljud president Kaljulaidi isiklikult tundvad inimesed kinnitasid, et tegemist on äärmiselt huvitava, intelligentse ning targa isikuga, jäi see kõik esimestel aastatel ebakindluse varju.

President on õppinud reegleid tundma

Isegi kui tal oli teatud küsimustes oma seisukoht, pani uus positsioon ta olukorda, kus alati tuli kaaluda, mida võid välja öelda ja mida ei tasu. Poliitikas on palju reegleid ja nende selgeks tegemine ei käi ühe öö, ühe päeva või ka ühe aastaga, isegi siis, kui Sa hästi tubli oled.

Tahaksin siinkohal tsiteerida Marju Lauristini. “Lennart Meri oli terve elu selleks valmistunud, et temast saab ükskord Eesti president.” Kersti Kaljulaid ei olnud. Kuid kahe aastaga on ta ameti väga hästi selgeks saanud.

Kui varasematel aastatel on intervjueerijatel tulnud sisuliselt kivist vett välja pigistada, siis sel aastal nõjatus Priit Kuusk mugavalt toolile ja lasi lihtsalt presidendil särada.

Kuusk on mugavustsoonis

Terava intervjueerijana end Aktuaalses Kaameras tõestanud Kuusk oli seekord mugavustsoonis. Tõsi, ta ongi mugav inimene. Kui vähegi saaks, teeks võimalikult vähe tööd. Samas on ta kiire ja terav, mõjub hästi ja usaldusväärselt.

Presidendi intervjuuks küsimusi välja mõeldes ei olnud ta otseselt pükstest välja hüpanud. Vaid üks särav küsimus. Vaid üks piiride kompamine.

Kõik kohustuslik oli küll olemas: ränderaamistik, valitsuskriis, Narva ja paavst. Kuid, mis saab Eestist siis, kui valimised võidab EKRE? Kuidas mõjuvad äärmuslikud protestid ja  Indrek Tarandile jalaga tagumikku löömine ühiskonna väärtushinnangutele, sest nagu teadjamad ütlevad, kui on ühel pool Hitler, tekib teisele poole Stalin. See on paratamatus. Mis laias laastus tähendab seda, et mingi teema üle liialt polariseerides kaugenevad ühiskonna grupid üksteisest veelgi ning mõnes mõttes seda ju Tarandi ründamine ka märgiliselt näitas.

Mis oli säravaim küsimus?

Siinkohal jõuamegi Kuuse särava küsimuse juurde. Vaadake, presidendi aastalõpuintervjuu on omamoodi žanr. Seal ei kehti tavapärased reeglid, kus ajakirjanik küsib, mis talle pähe tuleb. Teemad ja sageli ka küsimused lepitakse eelnevalt presidendi kantseleiga kokku.

See on normaalne ja seda nõuab protokoll. Lõppude lõpuks, keegi meist ei taha ju meie presidenti panna piinlikku olukorda. Ei saate tegijad ega ka kantselei töötajad.

Seepärast nõuab kahtlemata saatejuhilt teatavat julgust küsida presidendi käest: “Kas te pidite oma noorematele lastele selgitama, miks nende ema kutsutakse reeturiks?”

Ja sellele tuleb ka säravaim vastus

President Kaljulaidile ei tulnud see küsimus üllatusena. Kuid tahaks tunnustada teda suurepäraselt ette valmistatud vastuse eest. Saame sealt teada, et presidendi kodus televiisorit ei vaadata, mistõttu neil sellist teemapüstitust loomulikult ei tekkinud. Kuid, mis veelgi huvitavam – president räägib ausalt ära, kuidas ta on pidanud mitmeid kordi selgitama Luxembourgis üles kasvanud lastele, miks siin suhtutakse nii eelarvamuslikult neisse, kes on teistmoodi.

Kuidas ta on kodus püüdnud võrrelda olukorda oma lapsepõlveajaga, kus Lasnamäele kolis hulganisti võõrkeelseid inimesi, kes eesti keelt kuuldes võisid sulle visata: “govori po tšelovetšeskom” ehk “räägi inimkeeli”.

Inimlik nüanss, mis aitab mõista, miks inimesed tegelikult nii paaniliselt siiarännet kardavad. Ja nagu ütles president: “Meie kõik, nagu mina ja Sven Mikser, kes me toetame rändelepet, me ei erine teistest. Meie oleme ka mures. Me ei tea, mis tuleb, aga tahame teada.”

Vahele segamine presidendile ei sobi

Priit Kuuse püüded president Kaljulaidi jutule vahele segada ebaõnnestuvad. President räägib lihtsalt edasi. Nii jääb Kuusk ettevalmistatud stsenaariumi juurde ja küsib ära kõik küsimused, mis seal kirjas.

Vahepeal tahaks teda õlast sikutada ja öelda: kuula! Siit saab teemat jätkata! Kui president ütleb, et nüüd on ta Narvale piisavalt teed sillutanud ja katsugu nüüd ise edasi endaga hakkama saada, siis mida ta silmas peab? Või miks ta võrdleb Venemaa keemiarünnakut Salisbury’s ja Gruusia sõda?

Kahtlemata on presidendi intervjueerimine ajakirjaniku karjääri jooksul oluline verstapost. Priit Kuusk sai sellega 4+ hakkama, aga ta oleks olnud veel rohkemaks suuteline.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.