11. Red Dead Redemption 2

Napilt jäi esikümnest välja selle aasta kõige suurem ja olulisem mäng. Mõnes mõttes ka kõige veidram, sest see on ülisuure eelarvega mäng, mis on pooleldi nagu täielik nišikas.

Nii kui põhiliinist kõrvale kaldud, siis avaneb su ees ääretult äge ja sügav 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne maailm. Ja see lõpukeerdkäik.

Ja kui sa mängid ainult põhiliini, siis muutub see kiirelt tüütuks, lõputuks tulistamiseks, klišeekuhjaks tegelastest, kes sulle lõpuks kunagi väga meeldima ei hakkagi. Aga see vaev, mis selle mängu alla on läinud, see on uskumatu.

Lõputiitrid, kus nimed jooksevad, kestab pool tundi ja see ütleb nii mõndagi. Rääkimata nendest sajatunnistest töönädalatest, mida arendajad tegid.

10. Northgard

Strateegiamäng, mis segab kokku “Settlersi” ja “Warcrafti”. Nii võiks seda iseloomustada ja mulle see meeldis.

Tegelikult tuli veel sel aastal välja toredaid strateegiamänge, milleni ma ei jõudnud, aga “Northgard” oli väga sümpaatne. Juba need lumised viikingikülad keset talvist lumesadu, mille jaoks sa olid terve suve toitu ja puitu varunud. Hea mäng, hoolimata kehvast kampaaniast, mille viimane osa on mul siiani lõpetamata.

9. Assassin’s Creed Odyssey

See on nüüd sohitegemine, sest tegelikult ma pole Vana-Kreekas toimunud “Assassin’s Creedi” mänginud, vaid tegin sel aastal läbi hoopis sarja 2017. aasta osa “Origins”, mis toimus Vana-Egiptuses.

Aga mis siin vahet on väga, eks? Mulle “Origins” meeldis, see oli värske, see oli kohati raske, Giza püramiidi otsas olla oli äge. Ilmselt on ka “Odyssey” väga hea mäng.

8. Donut County

Kas sõõrikute aukudel on ka augud? See kahetunnine veidralt hästi kirjutatud füüsikapuslemäng ei ole üldse keeruline, vaid vastupidi, see on ülimalt lihtne. Voolav.

Sa lihtsalt korjad kõik asjad maailmast auku ja see auk läheb aina suuremaks ja suuremaks ja seda kõike on kuidagi eriti rahuldustpakkuv teha. Kaks tundi puhast zen’i.

7. Detroit: Become Human

Filmilik, valikutega mäng tulevikus, kus androidid peavad maadlema inimeste ja enda emotsioonidega ja mina sain teha valikuid nende eest. Mulle piisas juba sellest teemast ja tihtipeale see ka toimis ladusalt ja veenvalt, kuid mitte lõpuni.

Veidral kombel on mängu pikk ja põhjalik avastseen ka selle parim osa ja kui terve mäng oleks selline olnud, siis… Nüüd palun järgmist David Cage’i mängu.

6. Beat Saber

Ma olen “Beat Saberit” väga vähe mänginud, aga see on üks neid kohti, kus saad aru, et virtuaalreaalsusel on ikkagi tulevikku. See rütmimäng on tegelikult ülimalt lihtne, raiud värvilisi kuubikuid mõõgaga muusika rütmis ja ongi kõik.

See on üks neid asju, mida pead ise proovima ja mida pole võimalik kirjeldades edasi anda. Kui on võimalik, siis proovige “Beat Saber” ära.

5. Oxygen Not Included

Klei Entertainment on teinud hulga superhäid mänge nagu “Don’t Starve”, “Mark of the Ninja” ja “Invisible, Inc.”. Nende uusim mäng “Oxygen Not Included” pole veel valmis ja on Steami Early Accessis.

See on kõrvaltvaates baasiehitamise ja haldamise mäng, mis on uskumatult nüansirikas. Ma olen siiani kõigest selle pealispinda kraapinud, aga kõik, mida ma siiani olen näinud, ütleb, et 2019. aastal see mäng mu käest niisama lihtsalt ei pääse.

4. Into the Breach

Kosmoselaevahaldusmängu “FTL: Faster Than Light” tegijad lasid sel aastal välja pisikese käigupõhise strateegiamängu, kus iga võitlus toimub 8X8 ruudustikuga platsil nagu male ja ongi kõik. Sina kaitsed enda robotitega, pahad putukalised ründavad ja teil kummalgi on viis käiku.

Kiire. Lühike. Hämmastavalt sügav. Veidral kombel sinu eesmärgiks polegi neid elukaid mitte võita, vaid tähtis on mitte kaotada. Suurepärane.

3. Shadow of the Colossus

“Shadow of the Colossus” ilmus originaalis 2005. aastal PlayStation 2-le, sellest tuli hiljem välja uusversioon PS3-le ja sel aastal täielikult ümber tehtud versioon PlayStation 4-le, mis näeb väga ilus välja.

See on mäng, mille sarnast praktiliselt pole. Sa oled poiss, kes peab maailmast üles leidma 16 ülisuurt kolossi või koletist ning nad tapma. See on tegelikult puslemäng, kus tuleb leida iga eluka nõrk koht. Taavet ja Koljat, kuusteist korda.

2. God of War

Ma olin kõiki varasemaid “God of Wari” mänge mänginud ja need olid head võitlusmängud. Vana-Kreekas haki mõõkadega vastaseid, kõik muu oli selline, noh, oli nagu oli.

Selle aasta “God of Wari” uusversioon tegi aga midagi väga ägedat. See on täiskasvanulikum versioon Norra mütoloogiast, mille võitluses on igas Kratose liigutuses tunda raskust ja jõudu. Tehniliselt laitmatu, väga hea looga, nauditav märul.

1. Return of the Obra Dinn

Ma ei osanud alguses “Papers, Please” tegija Lucas Pope’i uuest mängust suurt midagi arvata. Müsteerium laeva peal, kus terve meeskond on kadunud. Tuleb välja selgitada, mis nendega juhtus. Detektiivimängud tavaliselt ei ole väga… põnevad või huvitavalt tehtud.

ON kaks varianti, kas need on ülilihtsad või on need obskuurselt keerulised, kus tuleb põrandaprao vahelt leida sinna kukkunud piksel ja kui selle leiad, siis on juhtum lahendatud.

“Return of the Obra Dinn” on raske aga nii, et sul on kõik faktid käes. Sina pead tegema järeldusi ja lahendama iga laeval olnu saatuse.

Sulle on antud täpselt nii palju vihjeid, et sul oleks millestki kinni hakata, aga enamiku järeldamisest ja elimineerimisest pead sa ise ära tegema. Ja iga saatus, mille sa suudad lahendada, on väga mõnus tunne.

Selle mängu suurim miinus on see, et sa saad seda tõeliselt kogeda ainult ühe korra.