Kinoarmastus

Mihkel Raud: See on see armastus, mis kinodest nähtud

Foto: Patrik Tamm. Väiksed sümbolid ka popkornil

Ma tean, kui jubedalt kõlavad sõnad kui mina veel noor olin. Ja ometi: kui mina veel noor olin, käisid armunud kinos. Käisid alati ja iga ilmaga. Väljas võis kas või 30 kuumakraadi möllata, umbne kino oli aga alati armastust täis.

Kui tahtsid tütarlapsele mõista anda, et ideaalses maailmas veedaksid ülejäänud ööd tema kaisus, tuli sul preiliga kõigepealt kinno minna. Vahet polnud, mida näidati. Mõni vedas tüdruku „Oota sa!” multikaid vaatama. Mõni tassis daami Pioneeri-nimelisse kinno, kuhu võis poole filmi pealt sisse ronida. Keegi olla neiuga esimesel kohtingul isegi üht põllumajanduslikku dokumentaalfilmi vaatamas käinud (isegi selliseid näidati kinodes, kui mina veel noor olin). Oluline polnud see, mis toimus ekraanil. Tähtis oli see, mis toimus sinu põues. Ja loomulikult ka tema omas.

Moodne aeg on elu lihtsaks teinud: kinoskäigu võib rahulikult vahele jätta. Sa võid teema muidugi jutuks võtta, moe pärast või nii. Aga kui neiu natukenegi taibukas on, teeb ta sulle ise ettepaneku too tüütu formaalsus vahele jätta ning väljamõeldud kangelaste elu asemel kohe enda oma elama hakata.

Foto: Patrik Tamm. Kohtinguks on parim LoveSeat, mille leiab igast CINAMONi saalist.

Mitte et preilid minu ajal taibukad polnud. Neil oli lihtsalt aega. Moodsatel neiudel ei ole: karjäär vajab ehitamist, magistritöö viitamist, kaubamajad külastamist ning armastus toitmist. Mõni asi tuleb ära jätta ja põllumajanduslik dokumentaalfilm sobib selleks kõige paremini (mitte et neid enam kinodes näidataks, aga ikkagi). Seda enam, et ega armunud kinos filmide pärast käi. Kino on hea koht, kus anonüümne olla, eriti siis, kui peale algustiitreid tüdrukuga saali pugeda.

Mõni võib vastu vaielda. Moodsates kinodes on armastamine ju ekstra mugavaks tehtud. Mõnes võid lausa eraldi „sviidi” rentida: kikilipsuga keigar toob filmi ajal sushit ja sul pole muud teha kui jälgida, et hammaste vahele jäänud lõhetükk musitamist ei segaks. Ma pole ise tihanud neisse paarikestele mõeldud boksidesse ronida (või veel vähem seal toimuvat silmanurgast jälgida), aga linna peal käivad jutud titast, kes „Mission Impossible’i” ajal kinosaalis eostati. Kui mina veel noor olin, siis selliseid asju ei juhtunud. Või ei räägitud neist linna peal.

Ja ikkagi tundub mulle, et armastajad on hakanud kinodest ära kaduma. Armastajad ise on alles, selles õnnestub mul Singer Vingeriga mööda ööklubisid tuuritades oma silmaga veenduda. Hoiavad üksteisel ümbert kinni ja õõtsuvad ebamusikaalsete vanameeste kitarrikääksutamise rütmis. Aga mida kuradit nad Singer Vingeri kontserdil käivad, kui kinopilet on poole odavam ning saadav kunstiline elamus poole parem?

Foto: Patrik Tamm. Hubaseid kohti on kino alal veel.

Kallid noored! Kui mul teile sellest ajast, kui mina veel noor olin, midagi tarka on soovitada, siis meenub ainult kino. Minge ja hoidke teineteise kätt. Teeselge, et jälgite ekraanil toimuvat. Oodake, millal teine kiusatusele järele annab ja õla vastu õlga surub. Sõitku ekraanil traktorid või kiired ja vihased.

Ja ärge ilusast ilmast välja tehke. Linnulaul ja 20-kraadine õhtupoolik ei kao teie elust kuhugi, isegi siis, kui peaksite hõbepulmadeni vastu pidama. Esimene ühine kinoskäik kaob aga kindlasti, kui seda ette ei võta.

Leia sobilik kohtingufilm kohe. Piletid LoveSeatidele ja kinokava:

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.