See kõik kõlab ju hästi: kummaline planeet, salapärane müsteerium ning palju relvi ja kõmmutamist. Alustame “Returnali” plussidest ja jõuame lõpuks selleni, miks see minus pärast läbimist enam erilist huvi ei tekita.

Mis on hästi?

Esiteks, märul on tempokas, täpne ja nauditav. Tulnukate auguliseks kõmmutamine on “Returnali” DNA keskne osa ning see on mängija jaoks tehtud tõsiselt mõnusaks. Selene liigub kiirelt ja sujuvalt, mäng jookseb stabiilselt 60 kaadrit sekundis ning relvade valik on tohutult lai.

Täpsuse asemel on suuremat rõhku pandud just liikuvusele: varjuda ei ole võimalik ning enamike relvade laskemoon tabab vaenlasi ka siis kui sa neile täpselt pihta ei tulista. Surres pudeneb vaenlastest kasuliku kraami ostmiseks vajalikku ressurssi, mis kaob kõigest paari sekundiga. Seega on ülimalt oluline mängida kiirelt, agressiivselt ja liikuvalt.

Mängupilti muudavad mitmekesisemaks ka tugevamate vaenlaste rünnakud, mis võivad Selene’ile tekitada jäädavaid kahjustusi. Näiteks võid raske bossiga madistades ilma jääda võimalusest rünnakute eest eemale põigelda. Vürtsi lisavad ka maailmast leitavad parasiidid, mis annavad mängijale alati ühe negatiivse ja ühe positiivse omaduse. Jah, on väga kasulik kui madalale langenud elud automaatselt tagasi tulevad, kuid kas see on väärt seda, et su relvad teevad vastastele 30% vähem haiget?

Teiseks, PlayStation 5 parimad omadused tulevad hästi esile. “Returnal” demonstreerib varasmeate PlayStation 5 mängudega kõige edukamalt, milleks on võimelised Sony uue konsooli ülikiire SSD, DualSense mängupult ja 3D Audio. Tulemus on tõsiselt muljetavaldav ja annab mängukogemusele palju juurde.

Üks sõna, mis “Returnalit” edukalt iseloomustab on kiirus. Jah, mängupilt on kiire ja liikuv, kuid see kehtib ka laadimise kohta: PlayStation 5 avamenüüst jõuad mängu umbes 20 sekundiga. Mängusiseseid laadimisaegasid vaat et ei eksisteeri. “Returnali” kuue erineva maailma vahel liikudes muutub ekraan paariks sekundiks valgeks, kuid see on ka kõik. Eriti muljetavaldavad on osades maailmades leiduvad portaalid, mis viivad Selene’i ilma igasuguse laadimiseta täiesti uude kohta. PlayStation 5 SSD töötab “Returnalis” täistuuridel ja tulemus on väga vinge.

Veel muljetavaldavamaid asju on tehtud DualSense’i mängupuldiga, mis annab vibratsioonidega ülitäpset tagasisidet pea kõige kohta. Kui vihmapiisad maanduvad Selene’i kiivril, siis sa tunned seda realistlikult läbi puldi. Maast asju üles korjates tunned igal korral unikaalset värinat, sest kõigi esemete jaoks on loodud unikaalne värinarežiim. Võib ju arvata, et tegu on lihtsalt suvalise puldi raputamisega, kuid DualSense’i värinafunktsioon on midagi enamat ja annab “Returnalile” palju juurde. Lihtsalt hoia laadimisjuhe käepärast, sest pidev väristamine teeb puldi akuga kiiresti üks-null.

Muljetavaldavalt hästi töötab ka 3D Audio, mis võimaldab läbi kõrvaklappide kuulda, millisest suunast helid tulevad. Liikuvas ja tempokas mängus nagu “Returnal” on see eriti kasulik, sest vaid kuulates saab kiiresti kindlaks teha, kus vastased asuvad. 3D Audio kasutamiseks ei pea omama spetsiaalseid PlayStationi kõrvaklappe, sobivad mistahes klapid. “Returnalit” mängi seega kindlasti kõrvaklappidega, tulemus on teleka sisekõlaritega võrreldes oluliselt parem.

Mis võiks olla paremini?

Esiteks, “Returnal” ei ole nii raske kui võiks arvata. “Returnali” reklaamitakse kui rasket mängu, mis sind pidevalt maha tapab. Mängu alustades näed lausa spetsiaalset teadet, mis sind eesseisvate raskuste eest hoiatab. Tegelikult ei tohiks “Returnal” olla kellelegi ületamatu takistus ja lõpp võib kätte jõuda üllatavalt kiiresti. “Dark Soulsi” laadset kogemust siit otsida ei tasu.

Ma selgitan, kuidas minu teekond “Returnaliga” välja nägi. Hädamaandusin Atroposel, asusin esimest korda teele, õppides selgeks kõik mängimiseks vajaliku. Pool tundi hiljem kohtasin suurt elukat, kes mu maha lõi. Nii pidigi minema: ma pidin siin surema, et mäng saaks mulle tutvustada alati uuesti ellu ärkamist ja nullist alustamist. Kuid juba järgmisel põgenemiskatsel, esimesel katsel pärast õpetlikku osa, jõudsin ma välja kolmanda maailma bossini. Maailmu on kokku kuus, mis tähendab, et olin paari tunniga läbi teinud pool mängu.

Ma ei ole üliinimlike refleksidega videomängujumal, kes raskete mängude peale vilistab. Ma ei valinud ka kõige kiiremat teed, vaid uudistasin kõrvalisi alasid ja tegin mitmeid valikulisi asju. Pärast kolmanda maailma bossile allajäämist lõppesid mu kaks järgmist põgenemiskatset oluliselt varem, kuid siis jõudsin uuesti bossini ja suutsin ta alistada. See kõik juhtus minu esimesel “Returnaliga” veedetud mängusessioonil.

See, et “Returnal” ei ole ületamatult raske, pole paljude jaoks tõenäoliselt suur miinus. Kuna “Returnalis” sõltub edu suuresti relvadest ja esemetest, mis on igal põgenemiskatsel erinevad, siis võib-olla mul lihtsalt vedas. Kuid ka ülejäänud kolme maailma bossidest sain ma paari päevaga jagu ilma suuremate raskusteta. Mängu kohta, mis reklaamib ennast eriti raskena, ei ole “Returnal” just kõige kontimurdvam.

Teiseks, sa ei saa loost tõenäoliselt aru. PlayStationi eksklusiivmängud on tavaliselt tugevate tegelaste ja hästi kirjutatud lugudega ning sarnaselt on reklaamitud ka “Returnalit”. Kõik tundub justkui paljulubav: miks viib salapärane signaal just Selene’i Atroposele? Miks ta hakkab leidma iseenda laipu nii minevikust kui ka tulevikust? Küsimusi on palju, kuid ma ei saa lubada, et sa mängu lõpuks neile ka vastused saad.

Mulle antud intervjuus mainis “Returnali” loo autor Gregory Louden, et lugu on taotluslikult ebamäärane ja mängijad peavad juhtunust tegema omad järeldused. See on ilma igasuguste kahtlusteta sada protsenti tõsi. “Returnali” keskmes olev müsteerium on siiralt huvitav, kuid selle filosoofilistest teemadest ja õhkõrnadest vihjetest läbinärimine nõuab mängijalt süvenemist ja ühe korraliku mentaalse pusle kokkupanemist.

On tõenäoline, et lõputiitrite langedes oled sa jätkuvalt segaduses ja küsid endalt, mis siis tegelikult juhtus. See on taotluslik ja peabki nii olema, kuid paljud mängijad tahavad finišisse jõudes tõenäoliselt natukene rohkem selgust ja kindlapiirilisi vastuseid.

Kolmandaks, asjad hakkava korduma ja vaja läheks rohkem variatsiooni. Siin peitub peamine põhjus, miks pärast lõputiitrite langemist “Returnal” mind enam tagasi ei tõmba. Tegu on mänguga, mille kaart, esemed, vaenlaste asetused ja muud elemendid peaksid olema igal mängukorral erinevad, kuid “Returnalis” kaugemale jõudes hakkas üha enam silma korduvus.

Eelkõige puudutab see “Returnali” maailma, mis pannakse igal mängukorral kokku erineva suuruse ja ülesehitusega “tubadest”. Nende ruumide kombinatsioon ja sisu peaks olema igal mängukorral erinev, kuid eriti mängu teises pooles hakkasid minu põgenemiskatsed üha sarnasemaks muutuma. Paaril korral mängisin järjest peaaegu identsetel kaartidel. See probleem andis endast märku alles “Returnali” lõpule lähenedes, kuid on püsima jäänud ka pärast mängu lõpetamist.

“Returnali” kuus erinevat maailma võiks pakkuda ka laiemat mängulist variatsiooni. Nad on kõik visuaalselt erinevad, kuid näiteks ringi liikumine ja vaenlastega võitlemine toimib peaaegu igas maailmas identselt. Vaenlased on maailmades küll erinevad, kuid nende kõigi alistamiseks saab kasutada täpselt samu võtteid ja trikke. Visuaalne vaheldusrikkus on olemas, kuid mänguliselt võib “Returnal” aja jooksul muutuda monotoonseks.

Kas osta või mitte?

Kui otsid teiste tuntud PlayStationi eksklusiivmängude väärilist lugu ja tegelasi, siis seda sa siit ei leia. Märulina, kus saab tempokalt ja stiilselt tulnukate horde teise ilma saata töötab “Returnal” aga hästi.

PlayStation 5 omanikele teeb “Returnali” eriti eriliseks konsooli tugevuste edukas rakendamine. “Returnal” jookseb suurepäraselt, näeb hea välja ning kasutab DualSense’i ja 3D Audiot paremini kui ükski varasem PlayStation 5 mäng. Sa oled PlayStation 5 ostnud eelkõige siiski innovaatiliste uue põlvkonna mängude mängimiseks ja “Returnal” on just üks sellistest mängudest.

Jah, “Returnal” on väärt sinu aega ja raha. See on üks omapärasemaid PlayStationi eksklusiive, millel on oma komistuskohad, kuid tehnoloogiliselt uuendusliku märulina on “Returnal” igati nauditav. Ära ainult loole liialt panusta, nii võib pea valutama hakata.