Saadet juhib Romi Hasa, keda kuuleb küll Kuku raadio vahendusel, kuid kes pole 17 aastat teleekraanil esinenud. Hasa mõjub ekraanil väga orgaaniliselt, taasalustamise rabedat närvi pole ollagi: ta suhtleb osalistega väga lihtsalt, sõbralikult ja usalduslikult. Sellisele saatejuhile võib oma eluloost ja muredest pajatada isegi tagasihoidlikum vaikne Eesti mees. 

Ka lisab Hasa stilistika usalduslikkust: ei mingit satsi ega liibuvat kleiti või vastupidi liiga robustset kostüümi. Tepitud oranž jopp ja tumedad püksid klapivad tema rolliga ideaalselt.

Esimesena ilmuvad ekraanile 40-aastane Maksim, traktor (mu kaheaastane laps hõiskas seda nähes) ja lehmad. Sümpaatne, kerge “Maahommiku” vibe tõmbab pilku ega lase harjumusest puldinupule vajutada, et pisut edasi kerida. Väga hea, et saadet alustati Maksimiga: ehe, meeldiv mees annab kiiresti ka vastuse, miks ta vaatamata positiivsetele omadustele, näiteks hindab ta väga korda, ikka veel vallaline on (välisriikides elamine annab tunda).

Kiiresti selgub, et Maksimi majja mahuks armsaim ja vähemalt kolm last, et siis kõik koos õues mütata ning õhtuti taluhoovi veekogu kaldal päikeseloojangut nautida.

Haudvaikuse asemele

Peamiselt on osalised 30-ndate lõpus (millegipärast ei näidatud kõigi vanust, seega võib vaid oletada), sekka 21-aastane Aimar-Bert, kes oma noorusele vaatamata on jõudnud teha väga palju, isegi kodu ehitada. Pidin mitu korda vanust üle vaatama, sest nii asjalikku noort pole ammu teles näinud. Kuna aga Aimar-Bert väga rahva sekka ei satu, pole võimalik ka silmarõõmu kohata.

Südamesse ronis 29-aastane Kristo, kes rääkis, et ostis maale elamiseks maja oma perele. Praegu elab ta seal üksi, kuid nädalavahetustel saab aega veeta enda kolmeaastase põnniga, kes on sama suur tehnikahuviline nagu isagi. Pisikese poisi autopark on vägev, tehes kadedaks nii mõnegi: seal leidub kõikvõimalikke traktoreid ja koppasid. Kristo sõnul on kõige nukram aeg siis, kui härra (nii kutsub ta oma poega) pühapäevaõhtul lahkub ja majas valitseb taas haudvaikus. 

Kindlasti tasub kiita casting‘ut: saatesse on leitud hea jutuga tegelased, kes suudavad iseenda üle ka nalja heita. Ja vaataja mõistab kergesti, miks osalised ei soovi maalt lahkuda: seal on mahe loodus, siristavad linnukesed ja rahu. Kõigi majapidamised on väga eeskujulikud ja osalised igati hakkamist täis ega jää arvatavasti ühegi ülesandega (olgu selleks puude raiumine või traktori juhtimine) hätta.

Valitseb maaelu idüll. Eks seda olegi vahelduseks vaja (tihti eksivad ekraanile pigem elust muserdatud tegelased, kes otsivad õnne pudelipõhjast). Loodetavasti leiavad osalised väärt kaaslase. Kahju vaid, et peab mitu-mitu kuud ootama, et näha, millised vallalised saatesse kandideerisid, et osalistega kohtinguil käia.

Pöidlad pihku, et saatest väljub vähemalt mõni sümpaatne paar!