Esimene saade – Andres Kuusk

Külaline Jaak Aaviksoo, teemadeks kõrgharidus ja näpuotsaga poliitikat juurde.

Ei tõmmanud see saade teleka ette. Esimeseks saateks oleks oodanud veidi teravamat teemat, äkilisemat saatekülalist ja elavamat pilti. Ehk ilmselt kogu see temaatika lihtsalt ei kõnetanud. Tekkis tunne, nagu kuulaks raadiot. Olles aastaid Andres Kuuske näinud juhtimas “Foorumit”, olid ootused talle kui huvitavale saatejuhile väga suured. Kahjuks Aaviksoo ja käsitletud teemadega oli tulemus… keskpärane. Kuusk ei saanud demonstreerida oma oskusi ja sellest on kahju.

Jääme ootama, millal ta on oma tavapärases elemendis – juhtimas debatti.

Teine saade – Anna Pihl

Külalised Kaitseväe juhataja Riho Terras ja KAPO peadirektori asetäitja Martin Arpo, teemaks samal päeval ilmsiks tulnud kaitseväelase Deniss Metsavase riigireetmine.

Päevakajalisus – jah. Asja hekseldati ju meedias iga nurga alt juba kogu päeva. Teema iseenesest huvitav, sest sellises õhtuses saates on võimalik seni räägitu kokku võtta. Ei peagi tingimata mingit uut nüanssi lisama, sest inimesele, kes päevases uudiste virrvarris ei viitsi orienteeruda, piisaks sellest hästi.

Kuid. Millest küll alustada? Anna Pihl tegi suvel tublit tööd, juhtides otsesaadet “Ringvaade”, kuid kahjuks peab tõdema, et “Esimese stuudio” puhul jäi tema etteaste nõrgaks. Ta oli rabe, hääl oli küsimusi esitades liialt kõrge ja kätega žestikuleerimine veidi häiris. Kuid sellest “välisest” oli olulisem see, et tegelikult ta ei küsinud piisavalt teravaid küsimusi ning ei läinud teemaga süvitsi.

Arusaadav, et paljudest asjadest ei saa sellises olukorras üldse rääkida, aga saatejuht ei tohiks sellist seisukohta juba eos võtta. Kas ei oleks olnud võimalust rääkida rohkem riigireeturi igapäevatööst? See aidanuks kaudselt mõista reetmise mastaapi. Kas oleks võinud rääkida rohkem Metsavasest kui inimesest, tema käitumisest kolleegidega? See andnuks veidigi tausta, et mõelda mehe motiividele.  

Ja kõige olulisem küsimus – kas eestlane peab ennast nüüd Venemaal ohustatuna tundma (Raivo Susi näitel) – jäi üldse küsimata ja käsitlemata.

Kordagi ei tekkinud olukorda, kus saatekülalised peaksid oma mugavustsoonist välja tulema.  

Lisaks – miks oli kaks külalist ja nendega vesteldi kordamööda? Kui kaks külalist, siis peaks tekkima debatihetk, muidu ei ole justkui mõtet.

Usume, et Pihl harjub enda jaoks siiski veidi uues rollis ja pakub seda teravust, mida inimesed on harjunud nägema tema “Pealtnägija” lugudes. Kuna vaataja on enamasti armutu ja hääletab telekapuldiga, siis aega, nagu tavaliselt, palju ei ole.

Kolmas saade – Johannes Tralla

Külaline Igor Gräzin, teemaks – euroskeptik läheb europarlamenti.

See saade on erandkorras ette salvestatud ja tekib küsimus – miks seda kogu aeg ei tehta, sest päevakajalisusest hoolimata ei ole “Esimese stuudio” puhul otsesaate formaat põhjendatud.

Aga edasi saate sisu juurde. Vau! Brüsseli ERRi korrespondendist Johannes Trallast ei osanud seni midagi arvanud, oli ja nagu ei olnud ka. Nüüd, kui ta Gräzini vastas istus, oli ta kolmest saatejuhist kõige parem. Milline meelekindlus! Igor Gräzin ei ole kindlasti lihtne saatekülaline, teda peab ohjes hoidma. Ja sellega sai Tralla väga hästi hakkama. Ta oli ennast hästi ette valmistanud (muidugi, Brüsselist tulles oli see tal lihtsam), ta oli rahulik, esitas küsimusi vajadusel mitu korda ja küsimused olid täpselt need, mida mina intervjueeritavalt teada oleksin tahtnud. See oli ainus saade kolmest, mille puhul üllatusid, et see juba läbi sai.

Ehk kokkuvõttes – jah, Gräzin ise oma olemisega tegi selle saate, aga Tralla tuli temaga suurepäraselt toime.  Nüüd jääb üle soovida, et Johannes Tralla oleks sama terav ja kindel ka neil teemadel, kus vastas istub vähem värvikas isik ning teema ei puuduta kuidagi Euroopa Liitu.

“Kahekõne” väike vend?

Vaadates saateid nii ERRis kui erakanalites, jääb mulje, et uute saadete puhul on hooaja värv sinine. “Esimest stuudiot” vaadates tunne, nagu vana hea Indrek Treufeldti “Kahekõne” oleks tagasi. No ja siis see ekraan seina asemel – milleks? Sealt ei vaadata midagi, selle liikuv pilt on silmale häiriv. Arusaadav, et ekraani kasutades on justkui lihtsam pildile sügavust anda, aga see ei tähenda, et ekraanipilt ise peaks olema miski sigri-migri. See võiks kuidagi saate temaatika haakuda.

Üks asi veel. Kui Kuusk ja Tralla tegid sissejuhatavad standid püsti, siis Pihl tegi istudes, justkui AK ankur. Meeldiks, kui ka tema teeks seda teiste kombel püsti. Aga ehk oligi see erandkorras kahe külalise tõttu.

Võttes arvesse, et saade peaks täitma tühimikku, mis tekkis “Foorumi” lõpetamisega, peab nentima, et sellega ju hakkama ei saadud. Kokkuvõtlikult tuleb öelda seda, et tegelikult päästis selle nädala “Esimese stuudio” Gräzin. Ilma tema (ja Trallata) ilmselt rohkem seda saadet ei vaataks. Nüüd aga on tunne, et tahaks saatele veel mõned võimalused anda ja jääb üle loota, et kui kord tuleb jälle korralik debatt, siis täpselt sellise pauguga nagu vanal heal ajal koos selliste unustamatute väljenditega nagu  “kaagutavad kanad” ja “sisserändaja poeg”. Kui aga seda ei juhtu, siis kahju küll, jäämegi igatsema vana head “Foorumit”.

Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime.