Mängud

“Ghostwire: Tokyo” on parim viis Jaapanisse reisimiseks ilma kodust lahkumata

Detailiküllasemat virtuaalset Tokyot annab otsida.Foto: Tango Gameworks

Digitaalse kultuuri- ja  turismireisina Jaapani pealinna on “Ghostwire: Tokyo” ülimalt efektiivne. Märulina ja seiklusmänguna paraku midagi revolutsioonilist ei pakuta, kuid kahtlemata leiab see mäng oma niši, kuhu sobituvad mängijad jäävad “Ghostwirest” veel pikalt rääkima.

Eelkõige paneb “Ghostwire: Tokyo” küsima, mida me videomängudelt ootame? Need, kes otsivad detailirohket ja veenvat atmosfääri, on jõudnud õigesse kohta. Kaasahaaravat mängupilti peaks aga otsima mujalt.

Üksinda miljonilinnas

“Ghostwire’i” tegevus toimub modernses Tokyos, kuid on kantud Jaapani pika ajalooga traditsioonidest. Salapärane udu viib endaga kaasa kõik Tokyo asukad, kuid kummalisel põhjusel jääb ainsa elava inimesena linna alles Akito. Nüüd luusivad Tokyo tänavatel Jaapani folkloorist tuntud õelad vaimud ja elukad. Akito avastab aga, et tema keha on üle võtnud spektraalne detektiiv KK, kes seab endale ülesandeks vaimud linnast pagendada ja Tokyo elanikud tagasi tuua.

“Ghostwire: Tokyo” on armastuskiri Tokyole ning Jaapani kultuurile ja traditsioonidele. Hiiglaslik Tokyo on ülimalt detailne. Tühjas linnas maad võttev kummituslik atmosfäär on samuti tajutav: õhku haihtunud inimeste riidehunnikute vahel luusivad Jaapani rahvatraditsioonidest välja astunud elukad. Mängu menüüdest saab pikalt juurde lugeda kohtade, vaenlaste ja isegi poodidest ostetavate snäkkide kohta. “Ghostwire” on parim viis Tokyo ja Jaapani kultuuriga tutvumiseks ilma ise tõusva päikese maad külastamata.

Märul on visuaalselt efektne, kuid kaotab aja jooksul oma sära. Foto: Tango Gameworks

Nišimäng, mis kõigile ei sobi

“Ghostwire’i” õmblused hakkavad hargnema kohtades, kus Akito peab vaimude ja kummitustega võitlema. Märul on visuaalselt efektne: peategelane tulistab kiirete käeliigutustega vaenlaste suunas erineva värvi ja toimega üleloomuliku energia laenguid. Lahingud on aga üsna üheülbalised ja hakkavad mängu jooksul ennast kordama. “Ghostwire’i” lõpus vältisin võimalusel vaenlasi, et mitte järjekordselt juba tuttavaks saanud stsenaariumit läbi teha.

Erinevaid ründe- ja kaitseoskusi on võimalik kogemuspunktide eest arendada ning Akito arsenalis on ka vibu, mis aitab vaenlasi vaikselt maha võtta. Need lisad toovad mängu küll mõneti mitmekesisust, kuid ei suuda üheplaanilist märulit siiski täielikult päästa. Kahtlemata leidub neid, kellele selline mängitavus meeldib, ja “Ghostwire” leiab kindlasti oma auditooriumi. Paljudele mängijatele jääb “Ghostwire” arvatavasti siiski liiga monotoonseks. Kõigile ei piisa ainult mõjusast miljööst ja heast atmosfäärist, vaid mängult eeldatakse enamat.

“Ghostwire” on kohati kõhe, aga mitte kunagi hirmus. Foto: Tango Gameworks

“Ghostwire: Tokyo” mängupilt kõigile ei sobi, kuid parema atmosfääriga mängu annab otsida. Muljet avaldava detailsusega taasloodud virtuaalse Tokyo avastamine on igati nauditav. Kindlasti peaksid  “Ghostwire’it mängima Jaapani kultuuri fännid, sest nii uuema ajastu trende kui ka ajaloolist folkloori leidub siin kamaluga. Tegu on visuaalselt kauni ja hea atmosfääriga nišimänguga. Enne ostmist vaata kindlasti ära paar mänguvideot, et mõista, millise mänguga täpsemalt tegu on.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.