Kaspar on meie väikese vabariigi üks eduakamaid sportlasi. Ja nagu välja tuleb, on ta ka kirglik videomängude austaja. Sageli kiputakse arvama, et need kaks maailma on nagu Kuu ja Päike, mis kunagi kokku ei saa. Sellisel juhul võiks Kaspar olla ju nagu kuuvarjutus – tippsportlane, kes peab lugu ka videomängudest.

“GTA 2” sai Viljandis kätte umbes 20 krooniga

“Pärast “Dungeon Keeperit” tulid “GTA ja “GTA 2″,” jätkab Kaspar oma mänguteekonna esimeste sammude taasavastamisega.

“”GTA 2″ on siiamaani mäng, mida ma meenutan kõige parema emotsiooniga. Sellele tehti kunagi ka LAN-tugi, mis on äärmiselt katki, kuid töötab ikka veel. Veel paar aastat tagasi sai nooremate kuttidega laagris seda tehtud.”

Kaspari lapsepõlve Eesti ei olnud just uusimast tehnikast lookas. Kust need varased mängud kätte saadi?

“Viljandis oli üks arvutitarvete pood ja seal oli see (“GTA 2”, toim.) müügis. Hinnaks, ma arvan, oli sellel 20 krooni,” räägib ta. Täpset aastat, mil “GTA” temani jõudis, Kaspar ei mäleta. Millalgi 1990date lõpus.

Veel piilus Kaspar nooremas eas automängude poole ja suudab mälusoppidest esile manada nimed nagu “Death Rally” ja “Ignition”.

Gümnaasiumis hakkasid ta huvid juba mängude juurest mujale liikuma, kuid ka Kaspar proovis ära ülipopulaarse “Counter-Strike 1.6”, mis talle aga suuremat muljet ei avaldanud. “Ei olnud päris minu teema,” arvab ta.

Juba rohkem Kaspari teema oli tulistamismäng “Battlefield IV”, mida ta on mänginud ka viimastel aastatel. “Meil on siin päris hea punt kodumaa mängijatega, millest kasvas välja umbes 25-liikmeline “Battlefield 4″ punt, kellega oli hea koordineerida,” räägib Kaspar.

Uuemast “Battlefield 1-st” ta aga suuremat lugu ei pea, sest võrreldes eelkäijaga on see tema arvates lihtsalt igav. Sel põhjusel pole tal huvi järele proovida ka seeria uusimat osa, “Battlefield V”.

Virtuaalse taevalaotuse kutse!

Enamike mängude vastu näib Kaspar tundvat põgusat ja mööduvat huvi – mängud tulevad ja lähevad, mis seal ikka. Kuid lennukite juurde jõudes saan aru, et virtuaalsetele metall-lindudele kuulub tema südames eriline koht.

Üks esimesi lennusimulaatoreid, millega Kaspar juba koolieas kokku puutus, oli “Microsoft Flight Simulator”.

“Mäletan, et lendasin mingit New York – London marsruuti, käisin vahepeal koolis tundides ära, ja kui kool läbi, siis kodus enne trenni oligi aeg maanduda,” meenutab ta oma kõige esimesi virtuaalseid lennureise.

Erinevalt “GTA-dest” ja “Battlefieldidest” ei ole Kaspari huvi virtuaalsete lennukite vastu aga aastate jooksul kuskile kadunud. Vastupidi – mida aeg edasi, seda enam on see maailm teda huvitama hakanud.

Kaspar jutustab lennundussimulaatoritest kirglikult ja asjatundlikult. See on teema, millest ta võiks rääkima jäädagi ja ma arvan, et kui ta ei oleks noorema mehena paati istunud, oleks ta tõenäoliselt teinud sama edukalt karjääri mõne lennuki kokpitis.

Tundub, et ka Kaspar ise on selle peale mõelnud. Karjäär lennunduses on miski, mida ta kindlasti veel maha kandnud ei ole. “Tulevikust on muidugi vara rääkida, kuid loodan, et pärast spordikarjääri lõppu õnnestub mul tsiviilis kvalifitseeruda lennujuhiks või mingil muul moel end lennundusega siduda.”

Kuulates teda lennusimulaatoritest rääkimas, tundub see valik kõige loogilisem käik maailmas.

Ühes tiimis koos õhujõudude pilootidega

Hetkel köidab Kaspari tähelepanu kõige enam mäng nimega “DCS World” ehk “Digital Combat Simulator World”.

Tegu on 2008. aastal ilmunud ülirealistliku lennusimulaatoriga, mille virtuaalsed lennumasinad on loodud oma reaaleluliste vastetega võimalikult sarnasteks. “Mõne lennuki käima panemiseks kulub ikka umbes viis minutit,” selgitab ta. 

“DCS World” on videomäng, mis nõuab aega ja pühendumust. Iga kollanokk ei hakka koheselt piruette tegema ja taevast “pahasid” alla kõmmutama.

“Hetkel õpin seal A10C süsteeme, manuaal on 671 lehekülge pikk, nii et uurimist jagub pikemaks ajaks,” räägib Kaspar. “A10C on üks kaasaegsemaid lennukeid seal, pärilt aastast 2005.”

Kaspari teadmised lennundusmaailmast on siiralt muljetavaldavad. Ta orienteerub teemas nagu kogenud piloot, kel selja taga 10 000 lennutundi.

“Kuigi minu põhiline lennuk enne seda (A10C, toim.) on olnud Prantsuse õhujõudude klassika Mirage 2000C, mis on siis eelkäija hetkel kasutuses olevale Mirage 2000-5-le. Selle lennukiga kokpitis toimetamist tean küll une pealt, see on kindel,” väidab Kaspar.

Samamoodi muljetavaldavad on ka Kaspari mängukaaslased. Virtuaalseid taevalaotusi aitavad tal turvata reaalsed õhujõudude piloodid igast maailma nurgast.

“Olen seal ühe virtuaal-squadroni (üksuse, toim.) liige, mille juht on päriselus FA18C-ega lendav Austraalia õhujõudude leitnat,” selgitab ta.

“Üks tüüp on meil endine Prantsusmaa õhuvägede tüüp ja paar ATC (Air Traffic Controller ehk lennujuht, toim.) venda on ka ja siis lisaks veel minusugused lennundusentusiastid, kes tahavad lendamise ja operatsioonide kohta võimalikult palju õppida. Kuidas lugeda lennujaama kaarte, ilmastiku raportit ja muud sellist.”

Kaspari sõnul on ta suutnud hetkel tuvastada umbes kuus-seitse inimest, kes “DCS Worldiga” Eestis aktiivsemalt tegelevad. Endamisi loodab ta, et ehk pärast intervjuu avalikustamist huvi suureneb ja endast annavad märku veel seniavastamata lennundushuvilised.

Muide, kõigil soovijatel on võimalik ka ise koos Kaspariga mängida. Mitte küll lennusimulaatoreid, vaid hoopis keerukaid taktikalisi sõjasimulatsioone, mida Kaspar mängib koos enda kaitseväelastest sõpradega. Hetkel otsitakse uusi virtuaalseid lahingukaaslaseid, nii et paku ennast julgelt välja.

Tahan lennata, aga mitte trenni arvelt …

Kas Kaspari mänguhuvi on tema paatkonnas anomaalia või on ta suutnud ka oma trennikaaslasi mängupisikuga nakatada?

“Paatkonnas keegi teine minu teada eriti ei mängi,” tunnistab Kaspar. “Kohati olen märganud, et “Minesweeper” ja mõned klassikalised kaardimängud arvutites jooksevad, kuid üldisest siiski keegi mängimisega ei tegele.”

Nooremate sportlaste puhul on olukord aga teistsugune. Nemad on laagrites, kui juhtub võimalusi ja aega olema, üsna altid mänguhundid.

“Olen näinud “Rainbow Six Siege’i” ja mõndadega olen laagris ise mänginud “Company of Heroes 2″, mis on väga põnev strateegiline mäng,” räägib Kaspar.

Siiski, lõppude lõpuks on mängimine Kaspari jaoks hobi muude, tema jaoks tähtsamate tegemiste kõrval. See on meeldiv hobi – vastasel juhul ei näriks ta ennast läbi pea 700-leheküljelisest lennukimanuaalist.

Kuid see ajaviide ei ole kunagi jäänud ette tema reaalsele elule ega jää ka tulevikus. “Mängimine on ikka siis, kui selleks on õige aeg,” sõnab Kaspar resoluutselt ja lisab, et ühtegi trenni ta videomängude pärast ära unustanud ei ole.

“Küll aga võib tunnistada, et unetundidest võib puudust tulla kui end liiga pikalt vaba päeva lõpus arvuti taha unustada,” reedab Kaspar. See on vast tunne, millega on kõigil mänguhuvilistel üsna lihtne samastuda.