Aga miks ikkagi ei kanna?

Stsenaristide kooslus Eero Epner ja Tarmo Jüristo tundus super valik. Esimene tunneb draamat ja teine on endine pankur, nii et tunneb teemat – mis võiks valesti minna? Miski siiski läks, sest tulemus ei ole põnev nagu “Wall Street” ega ilus nagu “Sild”. Tatina venivad kohtumised Eesti Pangas (ja neid on palju!) meenutavad hoopis Tallinna televisiooni hitt-toodet “Savisaare protsess”.

Tüütu dialoog tirib vaataja tapvalt aeglaselt ühest arusaamatust sümbolistlikust stseenist teise. Ma tahtsin vaadata seriaali pangast. Kui oli hädasti vaja teha telesari rajudest pidudest, siis oleks võinud selle nimeks panna “Hollywood” ja ma oleks teadnud eemale hoida.

Mitu inimest on tulnud jutuga, et “mõned, kes on rohkem osasid näinud, ütlevad, et edasi pidi paremaks minema.” No põrgu päralt, kui see tõesti nii on, jätnud siis see esimene osa eetrisse panemata ja kõigil oleks tuju parem olnud.

Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa, Tarmo Tähepõld ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime.