Esiteks tahan öelda, et minu meelest on väga tore, et sellist saadet tehakse. Võõraviha on Eestiski aktuaalne probleem, sest eks ole neid ju mitmeid, kelle sõnul Eestisse tulevad välismaalased endaga midagi head ei too – võtavad vaid eestlastelt töökohti ära, reostavad kultuuri ja on üldse laisad, sest ei viitsi keelt ära õppida jne. See on kurb suhtumine, millest üle saamine võtabki paraku kaua aega ja millega tuleb järjepidevalt tegeleda. Seetõttu on tore, et Kanal 2 astub oma uue saatega väiksegi sammu selles suunas, et inimestele näidata, kui valed võivad nende eelarvamused olla.

Samas ei ole võõraviha probleemi esile tõstmine saate otsene eesmärk, vaid pigem on see mõnevõrra varjatud nüanss. Saatekülalised ei räägi sellest, kuidas Eestisse tulek ja siin kohanemine oli raske vms, vaid saade – vähemalt esimene – möödub väga positiivses võtmes.

Ka saate pealkiri “Rikas Eesti” on hästi valitud, vihjates jällegi sellele, et erinevus rikastab ja välismaalaste siia kolimine ei tohiks olla miski, mida kohalikud liigse ohuna näevad. Toovad nad ju endaga ka näiteks uusi teadmisi ja oskusi, mis siinsele arengule kaasa aitavad.

Saadet oli kerge ja huvitav jälgida

Esimeses saates rääkis Ali siinsetest õnnestumistest, naljakatest kogemustest ja sellest, kuidas pakistaanlased ja eestlased erinevad. Tema juttu oli põnev kuulata ning ilmselt sai nii mõnigi eestlane Ali kohalike kirjelduse juures enda üle veidi naerda. Eks ole ju siinsed inimesed tõesti kinnisemad kui nii mõnedki lõuna pool elavad rahvad.

Kui Ali oli end veidi tutvustanud, toodi televaatajateni ka põnevaid fakte Pakistani kohta. Kuigi nii mõnigi seik on suuremale osale inimestest ilmselt teada, siis oli loetelus ka selliseid fakte, mis suure tõenäosusega avardasid televaatajate silmaringi. Lisaks sai Pakistani kohta teadmisi ka Ali jutust, nii et meelelahutuslik ja hariv sisu olid omavahel üsnagi hästi ära seotud.

Saate teises osas tehakse aga üheskoos mõnda Eesti asja, millega saate peategelane pole varem kokku puutunud, mis on jällegi mu meelest tore ettevõtmine – kõigepealt tutvume saatekülalise sünnimaaga ja siis natuke Eestiga. Esimeses saates mindi metsa jahile, sest Ali polnud seda kunagi varem teinud. Mõned jahikaadrid jäid küll pisut venima ja liialt korduma, kuid kuna üldiselt kulges saade väga tempokas rütmis, ei jäänud need otseselt häirima.

Inimesed andsid saatele kõvasti energiat

Kaasahaaravust andis saatele muidugi juurde ka Ali ise, kes oli ilmselgelt väga hea valik esimeseks saatekülaliseks. Tema siirus ja vaimustus nakatasid ka televaatajaid ja seetõttu oli kogu saadet väga huvitav jälgida. Ali juttu oleks isegi võinud pikemalt kuulata, kuid kuna saate eetriaeg oli vaid pool tundi, siis ega seda võimalust polekski olnud.

Palju andsid saatele juurde ka reipad saatejuhid ja eelkõige just Butšakov, kes Aliga jahil käis. Arvasin enne saate vaatamist, et kõik saatejuhid on võrdselt pildil, ent tegelikult tegeleb iga saatekülalisega vaid üks saatejuht. Nii ongi aga parem, sest muidu oleks ehk fookus külaliselt liialt saatejuhtidele läinud ning korraga oleks liiga palju sahmimist kaadris olnud.

Rool ja Laos said aga samuti saates pildis olla, sest vahepeal näitas kaadreid, kus saatejuhid istusid laua taga ja Butšakov neile vestluse käigus sissejuhatusi ja kokkuvõtteid tegi. Alguses mõjus selline laua taga vestlemine mu jaoks natuke ebaloomuliku ja pingutatuna, kuid lõpuks harjus sellega ära ja tegelikult oli see isegi tervitatav vaheldus, sest nii oli saates kasutatud rohkem lokatsioone ja pildiliselt oli televaatajatel saadet huvitavam jälgida.

Kokkuvõtteks võib seega öelda, et tegemist on hoogsa saatega, mis sobib laupäeva õhtul kergeks ajaviiteks vägagi hästi. Järgmisel nädalal tutvustab Laos kolleegidele ja vaatajatele India noormeest Akarshit, kellega asutakse verivorsti valmistama. Saade on Kanal 2 eetris laupäeviti kell 19.30.