Tele

“Halo” on videomänguseriaal neile, keda mängud ei huvita

Andunud "Halo" mängude fännid leiavad, mida kritiseerida, aga mängukaugemat televaatajat ootab ees asjalik, kuid veidi toorevõitu kosmoseooper.Foto: Paramount+

Master Chief, 2001. aastal alguse saanud maailmakuulsa “Halo” videomänguseeria peategelane, ei ole 21 aasta jooksul mängijatele kordagi täielikult näidanud oma mürkrohelise kiivri varju jäävat näolappi. Tänavu märtsis alustanud “Halo” teleseriaalis näeme tema nägu juba esimeses episoodis.

See võib ajada videomängufännide vere vemmeldama, kuid kiivrita Master Chief ei ole ilmtingimata maailma lõpp. Seriaal ei pea olema (ja ei saagi olla) mängu identne koopia ning see, mis töötab videomängus, ei tööta ilmtingimata teles. Küll aga on kiivrit eemaldav Master Chief märk sellest, et “Halo” sari ei ole loodud pelgalt mängudega üles kasvanud fännidele, vaid püüda üritatakse oluliselt laiemat publikut. Ka see on mõistetav, kuid tulemuseks on laialihargnev seriaal, mis toetub liialt kulunud stereotüüpidele ja ebavajalikele kõrvallugudele.

Kõiki see ei häiri, aga kiivrita Master Chiefi näeb “Halo” seriaalis palju. Foto: Paramount+

“Halo” seriaal alustab võimsalt ja halolikult. Planeeti Madrigal ründavad tulnukad, kellele näitab kiiresti ja efektselt koha kätte spartalaste eriüksus. Spartalasi, inimkonna armee UNSC eliitsõdureid, juhib Master Chief (eestikeelsetes subtiitrites mõnevõrra kohmakas Juhtiv pealik), kes notib vaenlasi erinevate mängudest tuntud relvadega. Paariks hetkeks liigub kaamera isegi tema kiivri sisse ja näitab actionit läbi Chiefi silmade, imiteerides videomängude esimese isiku vaadet. Relvade helid ning tulnukate, kosmoselaevade ja tegelaste disain on mängude fännidele meeldivalt tuttav.

Paar episoodi hiljem ekraanile ilmuv Master Chiefi tehisintellektist kaaslane Cortana näeb küll mängudega võrreldes teistsugune välja, kuid talle annab hääle Jen Taylor, kes paneb Cortana rääkima ka videomängudes. Kõik see näitab, et “Halo” seriaali tegijad tunnevad mängude pärandit hästi, kuid sellele toetumise asemel on eesmärgiks võetud luua midagi teistsugust, mis kõige paremini ei tööta.

Võtame näiteks Kwan Ha, Madrigali veresaunas ainsana ellu jäänud teismelise neiu, kellest saab Chiefi kõrval teine “Halo” seriaali peategelane. Kwani ja Chiefi näol jälgivad vaatajad pikalt kahte täiesti erinevat süžeeliini, mis on omavahel väga nõrgalt seotud. Mida aeg edasi, seda triviaalsemaks muutub Kwani lugu Chiefiga toimuva kõrval. Mõneti lihtsustatult on Kwan hukkunud kindrali kättemaksujanuline tütar, kes naaseb koju, et kohaliku türanni kukutamiseks kokku koguda oma isa kunagine armee. Mängu tulevad salapärased eraklikud nõiad, nägemused ja müstilised ettekuulutused.

Kwan Ha on “Halo” seriaali nõrgim lüli. Mitte näitlejameisterlikkuse, vaid stsenaariumi tõttu. Foto: Paramount+

On okei, et “Halo” keskendub Master Chiefi kõrval ka teistele tegelastele ja lugudele, kuid nende lugude rääkimiseks kasutatakse kulunud klišeesid, mis mõjuvad “Halo” seriaalis laisana ja äratehtuna. “Halo” sarja probleem ei ole kõrvalekaldumine mänguseeria kaanonist, vaid kesine stsenaarium, mis vajanuks rammusamat doosi originaalsust, värskust ja julgust.

Klišeekoorma kandmisest ei pääse täielikult ka Master Chief, kuid talle kaasaelamine on Kwan Haga võrreldes oluliselt nauditavam. Erinevalt mängudest on seriaali-Chief komplekssem tegelane, mis on telemeediumit arvestades arusaadav. “Halo” mängudes on Master Chief suuresti isikupäratu, et mängijad saaksid ennast lihtsamini temana ette kujutada. Teleseriaalis selline lähenemine ei tööta: vaja on inimlikke tegelasi, kellele videomängudega võrreldes passiivsemas rollis olev vaataja saab kaasa elada.

Pablo Schreiberi kehastatud Master Chief täidab seda funktsiooni üsna edukalt. Ta on stoiline ja napisõnaline, kuid kohati ka üllatavalt emotsionaalne. “Halo” mängude andunud fännidele see Chief meeldida ei pruugi, kuid televaatajate jaoks, kes kaanonist kümne küünega kinni ei hoia töötab ta päris hästi.

Tulnukad, relvad, sõidukid ja kosmoselaevad näevad välja suurepärased ja jäävad sageli truuks “Halo” mängudele. Foto: Paramount+

Audiovisuaalselt on “Halo” korralik maiuspala. Mänguseerias kõlav muusika on fenomenaalne ja õnneks kasutatakse seda ka seriaalis. Märke sarja hiiglaslikust eelarvest on ekraanil näha igal sammul. Tulnukate sõjaarmaada Covenanti (maakeeli taaskord kohmakas Lubaduse armee) kosmoselaevad ja sõdalased näevad välja vinged, relvad on detailsed ja mängulikud ning keskkonnad on kaunid. Muljet avaldav on ka Master Chiefi legendaarne roheline turvis, mis on täis pikitud erinevaid pisidetaile ja jälgi varasematest lahingutest.

Küll oleks tore, kui ta oma raudrüüst nii sageli välja ei roniks ja vaatajad saaksid näha rohkem Master Chiefi just talle omases elemendis! Ja küll oleks äge, kui tulnukaid ja vingeid kosmoselaevu jõuaks ekraanile sagedamini! Jah, “Halo” on kallis seriaal, kuid on näha, et visuaalselt kõige huvitavamaid ja kutsuvamaid elemente kasutatakse üsna konservatiivselt. Mis teha, eriefektid on kallid.

Tele-Cortana on mängu-Cortanaga võrreldes oluliselt inimlikuma välimusega. Foto: Paramount+

Vaatajate arvamus “Halo” seriaalist sõltub suuresti nende suhtest “Halo” mängudega. Pettuvad need, kes tulevad otsima “Halo” mängude identset koopiat. Kuid “Halo” seriaal võib kõnetada neid televaatajad, kes janunevad kaunite eriefektide ja eepilise kosmoseooperi järele ning ei pea surmapatuks klišeesid ja teistest filmidest-sarjadest laenatud süžeeliine. 

“Halo” on vaadatav Paramount+ striimimisteenuses, mis jõuab Eestisse Go3 vahendusel.

Märksõnad: , , , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.