Kaidor Kahar on tuntud tele- ning raadioajakirjanik, kes on Eesti meediamaastikul tegutsenud juba üle 20 aasta. Ta on teinud tööd nii kaamera ees kui ka taga, luues meeldejäävaid telesaateid ja dokumentaalfilme.

Koos abikaasa Alice’iga on Kaidoril kaks poega. Just nemad on suuresti mõjutanud Kahari verivärsket teleprojekti “Laupäev isaga”, mis võtab luubi alla isade ja laste vahelised suhted. Rääkisime Kaidoriga sellest, mis teda inspireeris saatesarja tegema, milline oli tema enda lapsepõlv ning millised on võttepäevad, kui kolleegid on lapsed.

Inspiratsioon elust enesest

14 aastat isa rollis olnud Kahari sõnul on lapsed ja pere tema elus kõige olulisemad, samas vastutavad nad ka juuste ja vuntsi enneaegse hallinemise eest.

“Talvel kelgumäele minnes jõuad enne õue jõudmist end viis korda läbi higistada ja kümme korda vihastuda, kuid lõpuks see kelgumäe naer kompenseerib väsimuse. Tahan saatega seda rahulolutunnet vaatajatega jagada ja teha kummarduse kõikidele isadele, kes naudivad ja väärtustavad ühist aega lastega,” kirjeldab ta humoorikalt, kuidas sündis saatesarja “Laupäev isaga” idee. Loomeprotsessis mängis olulist rolli ka Kaidori naine Alice, kellega nad tihti omavahel mõtteid põrgatavad.

Koguperesaate kaudu saavad vaatajad veeta ühe päeva tuntud kodumaiste isade ja nende laste seltsis ning kogeda rõõmsaid äratundmishetki.

Saatesarja esimeses hooajas lööb kaasa kuus isa: Jaan Tätte juunior ehk Meisterjaan, Robert Linna, Ewert Sundja, Taavi Kotka, Jesper Parve ja Reigo Ahven. Kahari sõnul polnud saatesse osalejaid leida keeruline, sest meil on kiiduväärt isasid palju. “Hetkel läksid mängu soojad ning värvikad mehed, kes on mõneti sarnased oma profiili mõttes, kuid isadena väga erinevad,” täpsustab ta.

Lapsepõlv kui Ameerika mäed

Selle saatesarja loomisel ammutas Kaidor inspiratsiooni enda lapsepõlvest. Oma isast eraldi elanud Kaidor meenutab koos veedetud hetki läbi nostalgilise huumoriprisma. “Kõik, mis me isaga tegime, oli nii pöörane ja pull – elu oli nagu rollercoaster. Emale ma muidugi kõigest, mis juhtus, rääkida ei saanud,” jagab Kaidor muhedalt.

Kuigi koosveedetud aega isaga polnud palju, tunneb ta, et see on teda sellegipoolest meeletult mõjutanud. “Käisime koos isaga lõputult kalal ja otseselt midagi kasulikku ei teinud, aga see, mida ma õppisin ja kogesin, on see, mis tegelikkuses loeb. Isa oskas minuga samastuda ja võttis mind võrdväärsena,” lisab Kaidor. 

Paralleel uue saatesarjaga ongi peidus argieluhetkedest rõõmu tundmises. “Kui me koos peredega päeva veedame, siis teeme näiteks remonditöid ja muid täiesti tavalisi nii-öelda igavaid tegevusi. Mõte on selles, et ühine aeg ja vestlus on palju tähenduslikumad kui üks parandatud auk kipsseinas,” leiab mees.

Kaidori sõnul ei pea kvaliteetaeg isaga olema eepiline viiepäevane kanuumatk – see võib vabalt olla ka jääkülma ilma tõttu luhta läinud piknik. Just nagu juhtus Ewert Sundjaga, kui võttepäeval valitses arktiline õhumass koos marutuulega, mis lennutas toiduained poole hakkimise pealt käest minema. “No eks koos kannatamine on ka ju ühine mälestus. Vahel lähevad asjad pekki, aga sealt sünnib hoopis midagi ägedamat!” kirjeldab Kaidor nässu läinud piknikut.

Kummardus isadele

Kaidor tahab saatesarjaga tähelepanu pöörata isa rolli kuvandile ühiskonnas. “Kui minu lapsed olid väikesed, siis stereotüüp ei olnud selline, et isa hängib lastega. Ma mäletan, kui olin emal külas ja tahtsin mähkmeid vahetama minna, siis ta läks veidikene isegi närvi ja päris, et miks mina seda teen, ja veel enam, et kas ma üldse tean, mida ma teen,” meenutab Kahar.

Täna tunnetab Kaidor, et ühiskonnas on isadesse suhtumises toimunud märgatav areng. “Isad veedavadki lastega koos rohkem aega. On normaalne, et isa tuleb sulle tänaval vastu ja läheb koos lapsega turule juurikaid ostma. Nooremad inimesed väga ei imesta selle üle, vanemad võib-olla küll,” võrdleb Kahar põlvkondade erinevusi.

Uue saatesarjaga soovib Kaidor jagada inspiratsiooni neile, kes takerduvad lastega aja veetmisel ideepuuduse taha. “Isad on kõik väga erinevad ja me ei saa neile mõõdupuud peale panna, et üks käib lastega matkal, aga teine käib kinos või teeb koos kooki. Igas suhtes on midagi, mis on täiesti unikaalne, imeline, kordumatu ja väärtuslik,” on Kahar kindel. 

Lapsesuu ei valeta

“Vana filmitarkus on see, et laste ja loomadega tuleb varuda hästi palju aega,” kirjeldab Kaidor filmimise protsessi lastega. “Kui sa üritad lastega tööd teha enda positsioonist, siis sellest ei tule midagi välja. Sa pead minema lapse tasemele ning hoidma oma tundlad erksana, et kaamera suudaks jäädvustada just selle kõige suurema heureka-hetke, mis võib luuavarrest igal hetkel tulla,” jagab Kaidor.

Lastega töötamisel on ülioluline leida kihvte käivitajaid, mis keeraks nad lukust lahti. Samuti tuleb olla kannatlik, et tabada repliik, mis on korraga sügav, vaimukas ja teravmeelne. “Selliseid momente ei ole võimalik sisse kirjutada, mis teebki sellest riskantse ettevõtmise.”

Kaidor meenutab kahte tsitaati, mille autorid on tema enda pojad. Vanem poeg Otto Samuel (14) sõnastas lause: “Ahnus on hukatuslik pahe.” Noorem poeg Aksel (12) üllatas isa lauamängu mängides veelgi sügavama mõttega: “Ma võidan isegi siis, kui ma kaotan.”

See mõttevälgatus kehtib Kaidori sõnul ka isade saatesarjas, kus ka “pekkiminek” on omaette võit.

Näidata vaatajaile oma vaimustust

Samuti soovib Kaidor jagada vaatajatega seda vaimustust, mis teda ennast poegadega koos aega veetes võlub ja üllatab.

“Korraldame sõbraga traditsioonilist kanuumatka, mille esimesel korral pidime kolm kilomeetrit lihtsalt jalutama mööda jõge, samal ajal kui lapsed istusid kanuudes ja röökisid naerda. Endal oli nii raske olla – higi voolas ja oleks tahtnud kuskile kännule maha istuda –, aga kui lapsed naudivad ja rebivad kanuus kildu, siis lihtsalt on üdini vahva,” meenutab Kaidor viimast ühist seiklust. 

Saatesari “Laupäev isaga” jõuab vaatajateni Elisa Huubis juba aprillikuus. Esimeses hooajas löövad kaasa Jaan Tätte juunior ehk Meisterjaan, Robert Linna, Ewert Sundja, Taavi Kotka, Jesper Parve ja Reigo Ahven. Saadet juhib Kaidor Kahar, režissöör on Tarvo Tammeoks ja toimetaja Lota Viik.