Pärast 2019. aasta “Lõvikuningat” oleks pidanud siililegi selge olema, et tantsivate ja laulvate loomakeste ümber disainimine hüperrealistlikuks animatsiooniks lihtsalt ei toimi. Suud-silmad saab küll natuke liikuma panna, kuid joonistegelaste isikupära edasi anda ei õnnestu.
Aga ei, ilmeka Sebastiani on Disney asendanud ühe paindumatu ja tuima krabilisega. Palavalt armastatud erksavärvilisi tegelasi kehastavad veeloomad tunduvad suisa ebatervelt elutruud. Kommentaarides väljendatakse ebamugavust, et neid vaadates läheb kõht tühjaks.
“Mulle meeldis see osa, kus Ariel ütles: “Ma näen surnud kalu.” Unustamatu.”
Kala või krabi?
Flounder pole enam see väike särtsakas särasilm, vaid täiesti tavaline kala. Emotsioonitu, kalanäoga kala. Üks säutsuja kirjeldab “näitleja” väljanägemist “nagu pohmellis rongaisa, kes läks ookeani põhja suitsu ostma ja ei tulnudki tagasi”. Twitter ei saa “lesta” ja “krabi” grillimisest isu täis.
Seda enam, et sõrgade suurusest lähtuvalt on arvestatav osa fänne kogu elu arvanud, et Kuningas Tritoni nõunik Sebastian on üldsegi homaar. (Filmis kutsus hullunud chef Louis teda küll krabiks, kuid Disney on ise vett veel sogasemaks ajanud, müües mänguasju “Sebastian the Lobster”.)
Vähe sellest, et tegelaskuju väline ilme on tundmatuseni muutunud ja paljudes tekitab tõetruu krabi hirmu – ühismeedias juhitakse ka tähelepanu ohule, et see artist võib vette sattudes ära uppuda
Väljapaistev helilooja Sebastian võitis omal ajal laulu eest “Under the Sea” lausa Oscari. Tema uus osatäitja ei suudaks vee all kuigi kaua hingatagi, merepõhjas musitseerimisest rääkimata. Nelja ja poole tuhande teadaoleva krabiliigi hulgast taipasid produtsendid valida just kummituskrabi (ocypode ceratophthalma), kes elutseb päriselus rannaliival ega jääks ookeanis ellugi. Veel üks innuendo mitmekesisuse kaasamiseks?
“Mulle meeldib see koht, kus Ariel ütleb: “Jäämägi, otse ees!” Väga pingeline hetk.”
Pettumuseks on nii palju õigustatud põhjuseid, et keskenduda näitleja valikule tundub põhjendamatu energia raiskamine. Mis vahet seal on, kes millist väljamõeldud tegelast mängib, kui projekti ainus eesmärk on lapsed 90 minutiks ekraani vahtima ning ise veel ühe miljardi võrra rikkamaks saada.
Null uut mõtet
Kuid käimasolevas kultuurisõjas on vahe suur, sest konkreetse vaidlusküsimuse taga seisab alati midagi sügavamat. Ükskõik millisel muul ajal oleks sellisest üllitisest tuimalt mööda vaadatud. “Virgumise” ajastul tuleb aga ignoreerimise asemel tõestada, kas igast plikatirtsust võib sirguda merineitsi ja igast koorikloomast Sebastian.
Võrdsustamine on müstifikatsioon. Isegi näitlejad on juba aastaid süüdistanud Hollywoodi laiskuses. Kunagi ammu muudeti käputäis raamatuid animatsioonideks ning uus generatsioon produtsente ei vaevu tegema muud, kui katsub neid kõmu-casting‘u (tuntud tegelaskujude rassi või soo vahetus) abil samale publikule korduvalt maha müüa.
Ettearvatava paratamatusega reageerib internet lapsepõlve lemmiktegelaste identiteetide kaaperdamisele vastuoluliselt. Fännide rahulolematus üksnes reklaami eesmärki teeniva näitlejavalikuga annab aga Disneyle võimaluse demonstreerida moraalset üleolekut ning rassismitrummi tagudes tagasilöök küüniliselt turundusvankri ette rakendada.
“Värvipime” casting pole enamat kui üllameelse kõlaga kontseptsioon, mis annab vabastuse igasugusest sotsiaalsest vastutusest, mida võivad loojad end mitmenäolist näitlejaskonda esindades tunda. Turundustrend, kus näitleja eripärasust kasutatakse rekvisiidina.
Kuhu kadusid pöialpoisid?
Poliitikas on seda võtet rakendatud läbi aegade täiesti varjamatult. Meenutuseks kas või Donald Trumpi kurikuulus pöördumine “Vaadake mu afroameeriklast siin”, mis ekspluateeris toetaja nahavärvi tarvikuna, mille abil levitada valet mustanahaliste valijate poolehoiust.
Sama müügistrateegiat kasutatakse ka järgmisel aastal ilmuva “Lumivalgekese” puhul, kus tütarlapse rollis “kelle nahk oli valgem kui lumi” näeb jumekat Ladina-Ameerika päritolu näitlejatari Rachel Zeglerit.
Uus “Peeter Paani” adapteering läheb mitmekesistamise taotlustes veelgi kaugemale – peategelast kehastav Alexander Molony esindab Suurbritannia üha kasvavat Lähis-Ida kogukonda, haldjas Tinker Belli mängib tõmmunahaline Yara Shahidi ning väga värvikirevas kadunud poiste kambas on nüüd ka tüdrukud.
Kõige tüütum ongi, et kultuurisõjad nõuavad arvamuste ja hoiakute kujundamist selliste nähtuste kohta, mis ei vääri isegi, et neist välja tehtaks. Nagu see vahetpidamatu vanade lugude ümber jutustamine, mida keegi pole palunud. Isegi Disney originaal-printsessid pole päris omalooming, vaid juba mugandatud muinasjutukangelased.
Hollywood ja selle jäljendajad on langenud mustrisse, kus klassikaliste tegelaste rassi ja orientatsiooni muutmisega kutsutakse esile meeletu sulesõda. Vaatamata igasugu muudele väidetele, on see end üha uuesti ja uuesti tõestanud süümetu turundustaktikana.
Live-action-animatsioonide uudsus on ammu kadunud, aga kuidagi peab ju neile tähelepanu tõmbama, sest ainuüksi käimasoleval aastal näeb maailmavalgust ligi kolm tuhat uut filmi. Ükskõik mil viisil sellesse suhtuda, on võimatu eitada, et pealesunnitud mitmekesisus kütab kirgi ning aitab edukalt vestlust juhtida.
Hiljuti näitas Amazoni “Rings of Poweri” (“Sõrmuste Isanda” uusarendus) vastuvõtt, et pealesunnitult värviküllase kaadri juures pole isegi Keskmaa nõiutud maailm enam poliitiliste lõhede suhtes immuunne. Ja sõprus Tolkieni fännide vahel on nüüd sama lõhestatud kui argielu, millest nad põgeneda tahtsid.
“Mulle meeldib see koht, kus Ariel ütleb: “See on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks.””
Asi pole nahavärvis …
Vaatajaskond annab selgelt mõista, et Halle Baileyl on hiilgav lauluhääl ning nii erakordne talent väärib oma isiklikku frantsiisi, mitte teistest üle jäänud banaalset multifilmirolli, mida presenteeritakse hiiglasliku võiduna.
Kuigi vastureaktsioon tekib juba võlumaailmade “päriselustamise” kui žanri peale, keskendutakse vaid (teadvustatult või teadvustamata) rassismi ilmingutele ning kellelgi pole lubatud merineitsi nahapigmendi küsimuses neutraalseks jääda. Jooned on maha tõmmatud ja kõik peavad otsustama, kas on musta Arieli poolt või vastu.
Ometi tõestavad nii arvud kui ka diskussioon, et olgu tegelased mis värvi tahes, vaatajatel on kogu Hollywoodi mentaliteedist ja toodangust ammu villand. Laias laastus on kogu viimaste aastate pakutu mõne tuntud linateose uus ekraniseering, edasiarendus, eellugu või järg.
Innustatuna “Alice Imedemaal” kassaedust on Disney tootnud 16 uusversiooni järjest ja teist sama palju on töös. Peagi on kataloog taas ammendunud. “Täht on sündinud” viis (sic!) erinevat versiooni ilmusid vähemalt paarikümneaastaste vahedegagi. Dwayne Johnson aga teatas just uhkusega, et juba on uuendamisse saadetud isegi kõigest mõni aasta tagasi ilmavalgust näinud “Moana”.
Kuna Disney fännidelt tagasisidet ei soovi ja YouTube’i kommentaariume pannakse lukku, hääletab publik anonüümselt. Kõnekas on seik, et kommentaar “Mulle meeldib see koht, kus Vin Diesel ütleb: “Kala ja friikad? Ei, see on perekond.” Kõhedusttekitav hetk.” on teeninud 27 000 meeldimist olukorras, kus videolõigul endal on neid 13 miljoni vaatamise peale vaid ühe nulli võrra rohkem.
Miinushääled kogunevad
Huvi puudumist tõestab ka tõsiasi, et isegi selle kunstlikult esile kutsutud meediakära juures on “Merineitsi” teaser kogunud paljalt 28 miljonit vaatamist. Sedagi seitsme kuu peale kokku. Võrdluseks: “Spider-Man: No Way Home” 355 miljonit, “Avengers: Endgame” 289 miljonit ja “The Lion King” 224 miljonit, seda ainuüksi esimese ööpäevaga.
“Mulle meeldis see koht, kus Disney sai aru, et sai rohkem vastu- kui poolthääli.”
YouTube’i rakenduses pole küll dislike’ide arv enam avalikult nähtav, kuid kasutades mõnd brauserilaiendust, nagu Return Youtube Dislike, vaatab vastu karm reaalsus. “Väike merineitsi” on pälvinud nördinud publikult rohkem miinushääli kui ükski teine Hollywoodi film ajaloos: 3,6 miljonit.
Kui kinopildi esmatutvustus ei meeldinud 75 protsendile, siis täispika treileri all on 83 protsenti tagurpidi pöidlad mannetu 290 000 meeldimise kõrval. Kuu lõpus otse Disney+ voogedastuskanalisse lendav “Peeter Paan & Wendy” ei meeldi tervenisti 91 protsendile. Niigi hädise 2,7 miljoni vaatamise juures on suudetud koguda halearmetu 13 000 laiki.
“Mulle meeldib see osa, kus Ariel võtab punase tableti ja lahkub veealusest Matrixist, et liituda pärismaailmaga. Eepiline!”
Mitte vaid filmipublikut, vaid ka Walt Disney loomingut süüdistatakse rassismis ja seksismis. Disney printsessifilme peetakse niikuinii tänapäeva standardite järgi naisi alavääristavaks. Uinuv kaunitar Aurora ootab passiivselt päästmist, Lumivalgeke muretseb üleliia oma välimuse pärast ja Tuhkatriinule pole kingitud ühtki silmapaistvat annet. Mõnes printsessifilmis on meessoost tegelasi rohkem kui naisi ning nende sõnalised rollid suuremad.
Joonisfilmist “Fantaasia” eemaldati tagantjärele tõmmud kentauritarid. “Peeter Paan” solvas stereotüüpse suhtumisega põlisameeriklasi, “Leedi ja Lontu” Siiami kassid alandasid asiaate ning “Dumbo” varesed parodeerisid afroameeriklaste kõnepruuki.
Igatpidi on halb
Laulusõnades on tehtud korrektuurid, et “Kiss the Girl” sisaldaks ka Arieli nõusolekut. Valmivast “Lumivalgekese” filmist võivad kuulu järgi puudu olla sama katuse all elavad seitse pöialpoissi, vältimaks kääbuskasvu kogukonna meelehärmi. Samas on jällegi neid esindavad näitlejad turris, sest jäid rollidest ilma.
Paralleelselt ajab vaatajate vere keema nii LGBT+ elementide lisamine kui ka nende puudumine. Malaisia ja Lähis-Ida riigid, nagu ka Venemaa, on Disney korporatsiooni uustoodangut geitegelaste tõttu keelu alla pannud. Mõnes muus paigus tõstetakse häält, et (lastele suunatud loomingus) ei ole LGBT+ piisavalt esindatud.
Tervelt 13 riiki keelustasid samasoolise armastuse esindatuse tõttu Pixari “Lightyear”, mis suutis lõpuks omadega väga napilt nulli tulla. Keda vihastab teatud teemade pealesurumine ja püüdlus “lapsi seksualiseerida”, kes aplodeerib selle peale.
Pole sarja ega filmi, mille algseks sõnumiks poleks võrdne esindatus. Realism ja usutavus ei puutu enam asjasse. Originaalsus või uudsus on Hollywoodi jaoks ammu iganenud ideed – see masinavärk müüb maailmale pilti utoopilisest Ameerika ühiskonnast, kus ei sisaldu vigu.
Kõik ei ole siiski veel kadunud ja tegelikult on mitmekesisusest väga palju võita. Kuid see saab juhtuda alles siis, kui me ei lase end petta, et seeläbi midagi väga suurt ja olulist korda saadetakse. Iga suurfilm on puhtpaljas äri. Kuni raha saab teha mugavalt ja turvaliselt – kaubamärki uuendades ja frantsiisi kuivaks lüpstes –, seda ka tehakse.
See poleks nii, kui jama eest enam ei makstaks. Päkapikud, merineitsid ja inimesed võiksid lõpuks ühineda, et võidelda ühise vaenlase vastu, milleks on nahaalsus. Stuudiod reedavad pidevalt, et raha räägib, ja on igaühe enda otsustada, mida meie rahakott ütleb. Tootjatel on õigus pakkuda müüa tehislikku mitmekesisust ning tarbijatel lubada neil punnitatud projektidel õnnetult läbi põruda.
“Mulle meeldis see osa, kus Universal haaras kinni võimalusest Disney enesevigastamisest kasu lõigata, üks parimaid hetki!”
