Miks mängib legendaarne Briti näitleja prantslast, elades Prantsusmaal, aga rääkides inglise keelt, pole õrna aimugi. Ja see küsimus närib iga kord, kui jälle prantsuse keelele (“Voilà!” suvalisel hetkel) viidatakse. Tõsi, seda juhtub väga harva.

“Mõrvad Lõuna-Prantsusmaal” pole teab mis tempokas krimisari, tegelased pigem kulgevad lühtrite, kaaviari ja rohkete õite tempos. Kõik on väga maaliline: Verlaque elab ideaalses Prantsuse maamajas, kus õhtusööki valmistatakse värsketest andidest, sekka pisut baguette’i ja punast veini. Üldiselt süüakse ja maiustatakse siin sarjas väga palju, kui järele mõelda.

Tegelastel on mahedates toonides lendlevad (ja kindlasti väga kallid) rõivad. “Mõrvad Lõuna-Prantsusmaal” on nagu krimiversioon sarjast “Emily in Paris” – mitte küll nii suhkruvatiroosa, aga ikka klišeelik ja mahe.

Kuritöödki on luksuslikud: näiteks esimeses osas tapetakse ülikooli professor, teises aristokraadist dokumentalist.

Vähe tööd

Verlaque’iga koos lahendab mõrvasid elukaaslane Marine Bonnet (Nancy Carroll), intelligentne, vaimukas ja igati sümpaatne tegelane, kes vist on kohtunikust abikaasast isegi nutikam. Ehkki naisel paistab olevat keeruline minevik – ekskaasa oli väga agressiivne ja ema ülinõudlik, meenutades samas kunagist psühhopaati hea sõnaga –, ei näi see väga teemaks olevat. Ka see mitte, kui õnnetult Verlaque’i endine abikaasa hukkus.

Mõrvad lahenevad kuidagi lihtsalt, muu tegevuse varjus, näiteks võetakse ette sõit veinimõisa, et selle omanikku küsitleda, aga peamiselt seetõttu, et osta kaasa kastitäis rüübet. Kuna tegelased elavad maalilises (kas ma juba ütlesin, et kõik on väga … maaliline?) Lõuna-Prantsusmaa keskuses, tunnevad seal kõik kõiki, eriti Bonnet’ nipsakas ema, kes elab nagu kuninga kass, aga on 1960ndatest alates üritanud kapitalismi kukutada. Seega tilgub pidevalt vihjeid mõrvatute mineviku kohta ilma, et selleks peaks erilist juurdlust läbi viima.

Ja tihtipeale kohtutakse isegi kahtlusalustega kuskil (väli)kohvikus cappuccino taga.

See aga ei tähenda, et “Mõrvad Lõuna-Prantsusmaal” oleks kuidagi ebameeldiv sari. Vastupidi, see on igati tore ja armas krimka. Ja kui see eelmine lause ei tohiks sinu meelest kohe kuidagi üht krimiseriaali iseloomustada, võid selle rahumeeli vahele jätta. Kui aga tundub, et just selline sari on su elust puudu, siis võta see poolteist tundi, klaasike veini ja ela valeprantslastele kaasa.