Seekord põrkus mu aeg-ajalt piire mitte tundev britilembus aga üsna ületamatute karide vastu ning et mitte siin britipäraselt keerutamisele aega raisata, siis – kahjuks kõik eespool mainitu eelmisel aastal ilmavalgust näinud viieosalises psühholoogilises krimitrilleris “Kahtlusalune” (“The Suspect”) puudub.

Sarja keskmes on psühholoog Joseph O’Loughlin, keda kehastab Aidan “Poldark” Turner, kes on kaotanud oma leegitseva pilgu ja lehvivad lokid, aga saanud kompensatsiooniks võimsa musta hipsterihabeme. 

Psühholoog, kes paneb sundmõtete küüsis oleva naise vastuvõtu esimestel minutitel pidurdamatult oma kogemusi jagama, tormab poole seansi pealt veenma parandamatut vähivormi põdevat noormeest enesetapust loobuma ning kõlgub temaga koos kõrghoone akende taga, ehkki tal kinnitati äsja Parkinsoni tõbi, mille esimesed nähud on juba ilmnenud. Viimasel hetkel enne kukkumist nad muidugi päästetakse. 

Samal ajal kui tegusat psühholoogi tõstetakse kangelase pjedestaalile, selgub, et ta on mitmel eri moel seotud surnuaialt leitud mõrvatud noore naise õnnetu saatusega.

Tegijail puudub igasugune kontroll

Võiks arvata, et suutsin selle kirjeldusega hõlmata kogu sarja viis osa ja ohjeldamatult spoilerdada, aga tegelikult on see alles sissejuhatus. 

Vaatajale ei anta armu ka edaspidi – tegevus kappab nagu metsik hobune, tehes päris mitu ootamatut pidurdust ja äkilist pööret ning tegelased vilksavad mööda nagu väikelinna raudteejaamad ekspressrongi akna taga. 

Kahtlemata on seriaali tegijad ühes paadis kuulsa kitarriludistaja Yngwie Malmsteeniga, kes on öelnud: “How can less be more? More is more!” Iseenesest võiks selline stiil päädida ju kasvõi nauditava Wes Andersoni stiilis mudruga, aga kahjuks näib, et mitte ainult vaataja, vaid ka seriaali autorid on kaotanud toimuva üle igasuguse kontrolli. 

Suures tuhinas keevitada kokku eriti kaasahaarav ja ootamatuid sündmusi täis põnevik on komistatud tolmustesse, klišeesid täis teatrieesriietesse ja jäädud sinna väljapääsmatult sihitult rapsima. 

Ükski tegelane ei tekita emotsiooni

Näitlejad on surutud ebaloogilise teksti ja arusaamatu käitumise nõiaringi, nii et ilmselt ei ole õnnestunud neil ka parima tahtmise juures midagi päästa. Harva näeb linateost, kus ükski tegelane ei tekita mingit muud emotsiooni kui sügav ükskõiksus. 

Käest on lastud kõik võimalused ehitada üles peategelast toetavad kõrvalkarakterid, nad ilmuvad ja kaovad kaootiliselt ning nende motiivid on kuidagi veidralt punnitatud – no kas tõesti on peategelase parim sõber olnud aastaid ta parim sõber ainult sellepärast, et ta sobival hetkel hävitada ja kätte saada tema naine. Seda enam, et just tema on see arst, kes diagnoosis kangelasel ravimatu haiguse, mis peaks kõik probleemid ju väga mugavamalt lahendama.

Ei jõua teistele ligilähedalegi

Loo lõpplahendus on küll tõesti ootamatu ja ma saan aru, et seriaali aluseks oleva kirjandusteose poolt ette määratud, aga jällegi selline, mida ma nimetaks odavaks väljapääsuteeks, sest kui muud ei oska välja mõelda, siis lapsed või loomad on ikka abiks. 

Kui sellest rohkemate hooaegadega sarja tahetakse ehitada, nagu tundub plaanis olevat, siis on algus olnud konarlik, aga ilmselt mitte lootusetu. Tiheda habemega vastuolulisele, kuid kangelaslikule psühholoogile peab küll kõvasti karismat ja usutavust lisanduma, et “Kahtlusalune” mingigi tõsiseltvõetavuse saavutaks, sest mis on üks krimi ilma inspektor Barnaby, Vera, komissar Maigret’, Nero Wolfe’i või Perry Masonita.