Reedel filmi eellinastust vaadates võid kinosaalis näha 4-5 mudilast, kuid teised toolid olid täis 20-ndates noori. Osad olid üksi, osad kaksi. Nostalgia on nad siia tagasi toonud, sest vaevalt nad eelneval nädalal või eelneval kuul kinos multifilmi vaatamas käisid. Mõni vast ikka, kuid nad kõik kindlasti mitte.
Ja nende õnneks ei tulnud pettuda. “Imelised 2” algab tuttavalt, jätkates sealt, kus vana film pooleli jäi. Hämmastav on see, et kui esimesed kaadrid kinolinal lahti rulluvad, siis kaovad need 14 aastat silmapilkselt. Oleks nagu korraks silma pilgutanud ning hakkaski pihta järgmine osa.
Imeliste teine osa pakub kõike seda, mida me oleme viimased 14 aastat oodanud. Nalja, superkangelasi, emotsioone ning ootusärevust. Ootusärevust, et millal saame vaatama minna ka kolmandat filmi ning kas ka seda tuleb oodata 14 aastat.
Imeliste looja on öelnud, et see ei ole lastefilm. Peab temaga siinkohal ka nõustuma. See ei ole film lastele, vähemalt täisealisena on sealt laste süžeeliini üsna keeruline välja lugeda, kui välja arvata mõned puuksu- ja jalaga tagumikku naljad. See on film täiskasvanute probleemidest ning sellest, kuidas saada hakkama peresuhete ning nendega kaasnevate probleemidega.
Need probleemid on pakendatud meisterlikult, vürtsitatud huumoriga ning kastetud üle superkangelastega, et hoida sama liini, mis esimese filmi puhul.
On raske öelda, kas need emotsioonid oleks samad ka siis, kui tegu oleks esimeste “Imeliste” filmiga, mida me näeme. Ilmselt saame sellest aru siis, kui järgmine põlvkond kümne või enama aasta pärast kolmandat linateost nautima saab minna ja ütleb, kas mäletab just nähtud filmi sama elavalt, kui meie esimest.
