Mõneti kummastav on näha, et maailma mastaabis tundmatul Tallinnal on mängida nii oluline roll niivõrd kolossaalselt suures filmis nagu “Tenet”. Tallinn ei ole ole ju New York või Oslo või London (kahes viimases linnas käiakse “Tenetis” samuti”), mis filmisõpradel Hiina müürist kuni Eiffeli tornini peas lambid põlema löövad. Sellest hoolimata on Tallinnat “Tenetis” palju – lisaks linnahallile käiakse muuseas veel KUMUs, Paljassaare sadamas, Pärnu maanteel ja ka Laagna teel, kus toimub kogu filmi üks kõige meeldejäävamaid märulistseene.
Kõige selle juures on siiralt meeldiv näha, et “Teneti” Eesti ei ole see stereotüüpne Hollywoodi Ida-Euroopa, mida me tavaliselt USA filmides näeme. “Teneti” eestlased on päriselt ka eestlased – filmis räägivad eestlased eesti keeles. Ei, eesti keelt ei kuule küll väga palju, kuid siiski rohkem kui teistes seni ilmunud Hollywoodi filmides.
Ühel hetkel isegi John David Washingtoni tegelane käratab Robert Pattinsoni tegelasele, et pagan küll, sa pidid ju eesti keelt rääkima! Ja siis meie, eestlased, saame muheledes pimedas kinosaalis mõelda, et jah, meie väike keel on ikka keeruline küll. Kuidas nad saaksidki sellest aru saada?
Äge, noh!
Äge on näha kohalikke autosid tuttavates kohtades vingeid kaskadööritrikke tegemas. Äge on kuulda suures Hollywoodi filmis eesti keelt ja mitte mingit idaeuroopalikku venepärast purssimist. Äge on näha Jan Uuspõldu automaadiga rekas Pärnu maanteel kihutamas ja Sergo Varest igavleva Eesti politseinikuna õlgu kehitamas. Äge on näha aasta suurimas filmis nii kesksel kohal ja olulises rollis Eestit, mis ei tee katet Venemaale või Nõukogude Liidule.
“Tenet”, muide, on väga hea film, kus külastatakse peale Eesti veel Indiat, Itaaliat, Inglismaad, Norrat ja muid kohti. Kui sa ei ole seda veel näinud, siis mine ja viska pilk peale. Kinoelamusena on “Tenet” tõsiselt väärt kogemus.
