Uute konsoolide üks alahinnatumaid uuendusi on skaleeritavus ehk võimalus kerge vaevaga luua uus seade, mis võib olla kas nõrgem või võimsam. See on seotud eelkõige konsoolides kasutatavate AMD Ryzen ja Navi protsessoritega, mis on märkimisväärselt sarnased sellele, mida näeme tavalistes arvutites.

Nii saab näiteks Microsoft toota 30% nõrgemat graafilist kiipi, et luua odavamat Xbox Series S konsooli, mis peaks töötama laitmatult kõikide juba olemasolevate mängudega. Nii pakutakse tarbijatele rohkem konsoolivalikuid – kõik ei pea ostma kohe kallist Series X-i, saab ka odavamalt.

SSD andmekandjad

Vaieldamatult kõige rohkem diskussiooni on uute konsoolide puhul tekitanud SSD-d ehk pooljuhtkettad. See tehnoloogia võimaldab ära unustada kõvaketaste ehk HDD-de kiirusepiiranguid ning disainida mänge teistmoodi.

Arendajad ei pea enam muretsema laadimisaegade või tegelaste liikumiskiiruse pärast, kuna SSD suudab mängude virtuaalseid maailmu laadida palju kiiremini kui tavaline kõvaketas.

Arendajad võivad seda võimalust kasutada erinevalt ning tulemused saavad olema huvitavad. Varem ei ole toodetud ühtegi suurt mängu, mis ei peaks HDD piirangutega arvestama, seega konsoolimaastikul on SSD tõsiselt märkimisväärne uuendus.

Audiolahendused

Mõlemad järgmise generatsiooni konsoolid hakkavad kasutama uudseid audiolahendusi. Sony on juba pikalt kiitnud 3D-audiot, mis on saanud PlayStation 5 üheks keskseks müügiartikliks. Kuigi nii Sony kui Microsoft on mõlemad helist rääkinud, siis just Sony on pühendanud sellele turunduses palju rohkem tähelepanu.

3D-audio peaks muutma mängude helilahendused senisest realistlikumaks. Tegu on lähenemisega, mis võimaldab kuulda helisid mängija ümber kolmemõõtmeliselt – sel põhjusel soovitas Sony kuulata PlayStation 5 mängude esmaesitlust kõrvaklappe kasutades. Lõpuks rikkus YouTube küll helikvaliteedi ära, nii et klappidest polnud väga kasu.

Ise saame 3D-audiot kõige paremini kogeda ikka siis kui uued konsoolid müügile jõuavad. Üks on aga selge – uuendatud audiotehnoloogia on oluline selleks, et hõlbustada mängumaailmadesse sisseelamist viisil, mis ei ole seni võimalik olnud.

Kiirtejälitustehnoloogia

2018. aastal tõi NVIDIA turula RTX 2000 seeria graafikakaardid, mis tõi kaasa riistvarapõhise kiirtejälituse (ray tracing) toe. Kiirtejälitus on tehnoloogia, mis võimaldab virtuaalses ruumis loomulikult simuleerida valguskiirte murdumist ja liikumist. Objektid kiirgavad suures koguses “jooni” ehk valguskiiri ning spetsiaalne protsessor kalkuleerib, kuhu, kuidas ja millal need langevad.

Paari aasta eesti oli see tehnoloogia veel väga toores. Kiirtejälituse tugi oli olemas vaid üksikutel mängudel ning see ei tekitanud mängurites erilist vaimustust. Nüüdseks on möödunud kaks aastat ja kiirtejälituse toega mängude valik arvutil ei ole eriti kasvanud, küll aga on tekkinud suurepärased näited seda tehnoloogiat õigesti rakendatavatest teostest — kõige helgem näide on eelmisel aastal ilmunud “Control”.

Kiirtejälitus tuleb ka PlayStation 5-le ja uuele Xboxile ja see peaks kaasa tooma rohkem mänge, mis seda tehnoloogiat kasutama hakkavad. Eriti just konsoolide eksklusiivteosed võivad kiirtejälituse abil saavutada eriti silmapaistvaid tulemusi.

Samuti ei ole tegu enam vaid NVIDIA kaartidele eksklusiivse tehnoloogiaga, nii et kaunimaid valguslahendusi saavad nautida kõik tulevaste põlvkondade graafikakaartide ja konsoolide omanikud.

HDMI 2.1 tugi

Esimese hooga võib ju tunduda, et vahet ei ole, milline HDMI port on su teleka või konsooli küljes. Tegelikult on see väga oluline – kõigi ühenduste uuemad versioonid toovad endaga kaasa uusi funktsioone, olgu selleks suurenenud ribalaius või integreeritud võimsuse edastamine.

HDMI 2.1 toob kaasa hulgaliselt uusi funktsioone just mänguritele. Uuenduste hulka kuuluvad näiteks suuremate lahutuste ja kaadrisageduste tugi (4K 120 Hz) ning ka adaptiivne kaadrisünkroonimistehnoloogia ehk VRR (ingl. k — variable refresh rate ehk muutuv värskendussagedus).

Mida täpsemalt VRR tähendab? Seda on eriti tunda arvutimängudes, kui kaadrisagedus ei ole fikseeritud ning varieerub, näiteks 40-70 FPS vahemikus. See teeb mängukogemuse raskemini nauditavaks, kuna mäng reageerib sisenditele ehk nupuvajutustele erineva kiirusega ning näha võib ka kurikuulsat ekraanirebenemist.

Arvutitel aitavad seda probleemi lahendada FreeSync ja G-Sync, mis mugandavad monitori sagedust vastavalt mängu sätetele. Tulemus ei ole küll ideaalne, aga see on parem kui mitte midagi, või ka näiteks vertikaalne sünkroonimine, mis on vanem ja veelgi ebastabiilsem meetod kaadrirebenemise vältimiseks.

VRR on integreeritud HDMI 2.1 sisse ning kõik HDMI 2.1 sisendiga telerid saavad adaptiivselt muuta kaadrisagedust vastavalt sellele, mida saab toota HDMI 2.1 väljundiga seade, näiteks mängukonsool. Siin on oluline meeles pidada, et HDMI 2.1 tugi peab olema nii teleril kui ka konsoolil, muidu VRR tööle ei hakka.

Mängude striimimine

Kuigi voogedastustehnoloogia kasutamine mängimiseks ei ole enam midagi uut, siis viimasel ajal on selles vallas toimunud korralikke arenguhüppeid. Radarile on ilmunud uusi ja ambitsioonikaid striimimisteenuseid nagu näiteks Google Stadia, NVIDIA GeForce Now, Microsofti xCloud ja Sony PS Now.

Need viimased kaks teenust peaksid tulema ka uutele konsoolidele ja lukustama lahti vanemad mängud, mida isegi emulatsiooni abil on peagi võimatu mängida, näiteks “Metal Gear Solid 4” või esimese “Red Dead Redemptioni”.

xCloudiga loob Microsoft võimaluse ka pea kõiki suuremaid teoseid striimida nutiseadmetele. Nii saad näiteks mängida “Halot” või “Forzat” telefonil igal pool, kus on olemas internetiühendus.