Seriaalid

Eluaegne vang lõikab juukseid? Endine vangla töötaja selgitab, kui tõetruu on Netflixi hittseriaal “Orange is the New Black”

Netflixi sarjas "Orange is the New Black" saavad kinnipeetavad kinnitada seintele pilte, vaadata filme ja teha trenni. Diktor tundis huvi, kuidas on elu vanglas päriselt.

“Kuna enamus ajast ollakse kambris, siis tehakse ka lubatud asjade piires treenimisvahendeid. Näiteks seotakse raamatud rätikusse ja kasutatakse neid hantlina,” rääkis Viru vangla endine töötaja Rain Annusvere, kes selgitas Diktori palvel Netflixi sarjast “Orange is the new black” pärit stseenide põhjal, kuidas on etteantud situatsioonid lahendatud Eestis. Annusvere ise seriaali näinud ei ole.

Isiklikud pildid kambri seintel

Liimi, millega pilte kunagi kinnitati, valmistati leivast, mis oli kättesaadav, sest seda sai viia kambrisse.

Seinte piltidega kaunistamine lubatud ei ole. Läbi aegade on tahtnud vangid riputada seinale erinevaid asju ja sealhulgas ka pilte. See ei ole pelgalt harjumus vabadusest, vaid on kinnises ruumis seotud mõnevõrra laiema tausta ja tagamõttega.

Täna on see uutes vanglates küll keerulisem, aga varem, kui olid suured kambrid, siis võis seinale riputatud või liimitud pilti kasutada näiteks seina uuristatud peidiku varjamiseks.

Teiseks, piltide seinale riputamisest väljendub vabaduse iha: seinal olev naine, kuulus näitleja, iidol või auto on justkui aken vabadusse ja on üks võimalus unistada ning mõttes rännata.

Telekat vaatad oma raha eest

Selliseid kinoõhtuid Eesti vanglates ei toimu.

Televiisori vaatamine on lubatud, kuid tarbitud elektri eest peab vang olema võimeline ise maksma. Samuti on kambris asuv televiisor kinnipeetava isiklik ese.

On riike, kus kambri sisustuse juurde kuulub juba riigi poolt paigaldatud televiisor, mis tagab selle, et telekad on kõigil ühesugused ning ära jäävad televiisori taotlemise, läbiotsimise, soetamise ja ladustamise menetlused.

Televiisor võib olemas olla ka üldkasutatavas puhkeruumis. Seda saab kasutada ajal, mil kambriuksed on sektori piires avatud.

Töötama peab, aga kõik seda ei tee

Eesti vanglates komplekteerivad kinnipeetavad ehituspoodidele mutreid, pesevad hotellidele pesu ja teevad keevitamistöid.

Töökohustus on vanglates alati olnud, aga kaugeltki kõik ei tee tööd. Pole selliseid võimalusigi, et pakkuda kõigile palgalist tööd, sest iga töökoht konkureerib teise töökohaga väljaspool vanglat.

Suured piirkondlikud vanglad, kus ühes vangimajas on enam kui 1000 kinnipeetavat võivad kohalikku tööturgu isegi omal moel mõjutada. Ega vangid pole ka ettevõtjate jaoks kõige atraktiivsem sihtgrupp, sest töötaja tuleb välja koolitada, aga kindlust, et mees homme tööle lastakse, ei ole. 

Veel peavad vangid osalema majandustöödel (näiteks koristamine). Siin põrkuvad tänapäev ja arusaamad varasemast ajast, mil arvati, et endast lugupidav vang ei korista teise vangi tagant. Teema ei ole enam nii terav, kuid siiski mingi protsendi osas tekitab see jätkuvalt probleeme. Keeldutakse tööst ja korjatakse endale sellega distsiplinaarkaristusi.

See on selline kahe teraga mõõk. Ühest küljest riik justkui soovib vana nõuka pärandit välja juurida, kuid teisest küljest see seltskond, kellele see suunatud on, saab võimaluse olla pildis ja koguda vangla siseselt autoriteeti juurde.

Ei toiminud sotsialism väljas, ei toimi ka vanglas. Inimesed on erinevad, ambitsioonid on erinevad, võimed on erinevad. Kui ekspankur panna vanglas koristajaks, siis millist tööharjumust me säilitame või juurutame?

Trenni tehes peab olema leidlik

Kinnises asutuses muutub inimene leidlikuks ja saadakse aru, et tegelikult ei ole enda vormis hoidmiseks vaja rohkemat, kui iseennast ehk enda keha. Ideaalis võiks olla veel üks võimlemisrull ning tulemus ei ole halvem kui udupeenes jõusaalis saavutatu.

Eesti uutes vanglates on rajatud korralikud spordisaalid ja neid saab külastada vangla administratsiooni poolt kinnitatud korras. Trenni võib teha ka jalutusboksis ja vastavad võimalused võivad olla loodud ka olmeruumidesse.

Kuna enamus ajast ollakse kambris, siis tehakse ka lubatud asjade piires treenimisvahendeid. Näiteks seotakse raamatud rätikusse ja kasutatakse neid hantlina. Pärast trenni võetakse isetekitatud agregaat jälle koostisosadeks lahti ja otsest tõestust trennivahendist kambrist ei leia. Samuti on minevikus nähtud, et kangina kasutatakse teist kambrikaaslast.

Juukseid lõikavad teised vangid

Kas tahaksid istuda toolis, kus juuksuriks on eluaegne vang, kel ei ole kaotada enam midagi?

Vangis on juuksuriks vanglaadministratsiooni poolt määratud vang. Mäletan, millist furoori tekitas teadmine, et juuksuriks määrati eluaegne vang. Tegemist oli sektoriga, kus kõik olid sellised keskmiselt halvema iseloomuga inimesed.

Väga hea meelega ei annaks ühegi kätte kääre, aga kuidagi tuleb tagada ka õigus “näha kaunis välja”. Eks ta imelik ole, et sööki söödi lusikaga, aga teiste kõri lähedal saad toimetada kääridega.

Telefoniga rääkimine

Tänapäevastesse kambertüüpi vanglatesse on mobiiltelefoni keerulisem hankida, kui varem laagertüüpi vanglatesse, kuid üldsegi mitte võimatu.

Mobiiltelefoni omamine on keelatud. Küll aga saab kasutada olmeruumi paigaldatud ühiskasutuseks mõeldud telefoni ja helistamine toimub vangi enda kulul.

Üldkasutatav telefon on vangi jaoks mõnevõrra kahtlane instrument, kuivõrd säilinud on mälestus 90-ndatest, mil vangla administratsioon omas teatavat tsensuuriõigust ning kuulas kõnesid vajadusel pealt. Kui ei kuulatudki või seda tehti valikuliselt, siis vangid teadvustasid endale, et seda võidakse erilise lisapingutuseta siiski teha.

Pealtkuulamise praktika on nõukaaja pärand, mis sellisel kujul ei ole tänapäeva õigusruumis enam mõeldav. Kuid see sama mälestus, koos üldtelefoni kasutamise piirangutega tuletab vangidele pidevalt meelde, et mobiiltelefoni on ikka hädasti vaja.

Hiljuti proovis Diktor ka uut Eestis tehtud mängu, milles saab Tallinna vanglas kaklevaid kriminaale lahutada ja korra majja lüüa.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.