Seriaalid

Kaheksa aasta eest võimsa möirgega alustanud “Troonide mäng” lõpetas paari hädise köhatusega

Kuidas me küll siia jõudsime, "Troonide mäng"? Foto: WTOP.com

“Troonide mängu” viimase hooaja viienda episoodi järel olin ma lootusrikas. Äkki suudetakse viimase osaga päästa selle telemaastikku revolutsiooniliselt muutnud seriaali viimane, kehva stsenaariumiga ja näiliselt kiirustades kokku klopsitud hooaeg?

“See kõik ei saa ju ometi nii lõppeda,” mõtlesin ma endamisi “Troonide mängu” kõige viimast osa vaadates. See ei saa olla nii tühi ja kiirustades üle finišijoone kupatatud?

Tuleb välja, et saab küll. Omal ajal televisiooni enneolematutesse kõrgustesse tõstnud “Troonide mäng” ei jaksanud lõpus enam iseenda poolt ülikõrgele sätitud latist üle hüpata.

Mida kõrgemale ronid, seda valusamalt kukud

Asjaolu, et petitsioon teha “Troonide mängu” viimane hooaeg ümber “kompetentsete” stsenaristidega näitab, et seriaali viimase hurraaga ei jäänud rahule paljud. Kuid on ka teisitimõtlejatest dissidente: Geeniuse tegevdirektor Gregor Sibold kirjutab, et viimane hooaeg oli meistriteos. Ta väidab, et”Troonide mäng” tõestas, et ka teles saab teha midagi võimsat ja et kaheksanda hooaja suurem eelarve tõi kaasa paremad eriefektid.

Kuid “Troonide mäng” ei näidanud ju televisiooni potentsiaali alles viimase hooajaga, vaid ikka esimestega. Juba kõige esimese hooaja jooksul kiideti seriaali kostüüme ja eriefekte ja intrigeerivaid looliine ja mitmetahulisi tegelasi ja hästi kirjutatud stsenaariumit. Kõik hea, mis “Troonide mängu” iseloomustas, oli olemas juba pikalt enne viimast hooaega. Pigem saab väita, et kaheksandaks hooajaks oli palju sellest positiivsusest kadunud: alles olid vaid kostüümid, kaunid võttekohad ja eriefektid. Kuid omaette väärtust tuleb näha ka nendes plussides.

Ja mis siis, et viimase hooaja suurem eelarve tähendab, et draakoneid on rohkem näha? “Troonide mängu” võlu ei ole kunagi seisnenud võrratutes eriefektides. Kitsama eelarvega varasemates hooaegades sai lohesid näha palju vähe, kuid see-eest oli stsenaarium paremini kirjutatud. Kindlate iseloomujoontega tegelased tegid intelligentseid valikuid. Süžeed ei lükatud poolikult uksest välja. Arvutiga loodud draakonid ei ole hea aseaine nõrgale stsenaariumile ja igavatele tegelastele.

Eriefektide alla raha matmine ei too tingimata kaasa kvaliteetsemat filmi või seriaali.Foto: kuvatõmmis

Mäletate Peter Jacksoni “Sõrmuste isanda” filmitriloogiat? Need filmid tulid välja pea 20 aastat tagasi ja on tänase päevani ülikõrges hinnas, ka visuaalide poole pealt. Nüüd tuletage meelde samuti Jacksoni lavastatud eriefektidest ülevoolavat “Kääbiku” triloogiat. Kitsama eelarvega “Sõrmuste isand” keskendus loo jutustamisele ja hiiglasliku rahakotiga “Kääbik” oli õhkõrna süžeega efektiorgia. Paksem rahakott ei garanteeri alati paremat tulemust.

Juba seitsmendal hooajal sai selgeks, et George R. R. Martini raamatute raamistiku kadumine mõjub “Troonide mängu” süžeele laastavalt. Võrreldes varasemaga ei pühendatud dialoogidele ja karateriloomele enam nii palju tähelepanu. Süžee muutus lihtsakoelisemaks ja tegelased hüppasid näiliselt hetkega ühest hiiglasliku mandri otsast teise selleks, et lugu kiiremini edasi liigutada.

Kaheksanda hooaja vältel need probleemid aina süvenesid. Varasemalt intelligentse ja kaalutletud Tyrioni vahedast mõistusest ei olnud enam jälgegi. Jon Snow mängis makilt ainult kahte repliiki: “Ma ei taha kuningaks saada” ja “sa oled mu kuninganna”. Väidetavalt üliohtlik Öökuningas lükati oma zombiarmeega kiirelt kõrvale ja ohtlikul ning karismaatilisel Cerseil lasti ainult veini juua ja vaadata, kuidas kõik tema ümber kokku kukub.

Lõpp jättis pooliku mulje

Ja mis siis lõpuks juhtus? Jon tappis Daeneryse, aga selle veretöö tagajärjed olid põhimõtteliselt olematud. Mitu nädalat vangis istunud Tyrion pani ette valida uus kuningas ja kõik Westerose isandad olid sellega kohe nõus. Ta pakkus välja Brani, sest tema “teab kõige paremini lugusid” ja kõik olid samuti kärmelt päri. Sansa kostis, et põhjas on nüüd uus iseseisev kuningriik, ja ennäe, kõik olid sõnagi ütlemata nõus! Vahet ei ole, et “Troonide mängu” tugevaim külg on alati olnud poliitilised intriigid ja võimuvõitlus. Otsad on vaja kiiresti kokku tõmmata.

Jääb mulje, et sarja loojad soovisid Öökuningast kiiresti lahti saada, et muule keskenduda.Foto: kuvatõmmis

Jon saadeti Dany sõdurite nõudmisel Müürile eksiili, kuid ta võiks sealt vabalt iga kell tagasi tulla, sest tema pagendanud armee ise lahkus kohe Westeroselt. Ja kuhu Dany sõdurid läksid? Naathi saarele, kust oli pärit Grey Wormi hukkunud kallim Missandei. Huvitav mida sealsed valitsejad kostavad, kui ühel päeval jõuab kohale võõras hiigelarmee selgitusega, et siin elas kunagi üks neiu, keda meie komandör väga armastas?

“Troonide mängu” lõpp jättis pooliku ja lohaka mulje. See ei olnud selle “Troonide mängu” vääriline, mis andis meile Punase pulma ja Petyr Baelishi monoloogi kaosest kui redelist. Natukene kahju on. See sari väärinuks kindlasti paremat.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.