Puhtobjektiivselt vaadates polnud “Troonide mängul” häda keskit. Jah, ei saa jätta märkimata, et ajal, mil seriaali aluseks olid otsesemalt George R. R. Martini teosed, oli looliin keerukam, intriigid põletavamad ja surmad eepilisemad. Samas tasub ka meenutada, et sel ajal olid eriefektid nigelemad, massistseenid väiksemad ning draakoneid nägi siis, kui produktsioonitiimil keelati kolm kuud viinamarju süüa, et kraapida kokku iga sent, mida lohede loomiseks vaja läks.

Niisamuti ei saa jätte kõrvale konteksti, nii laiemat kui kitsamat. “Troonide mäng” oli see seriaal, mis näitas, et teles saab teha filmi. Saab teha midagi muud, kui istuda diivani peal, süüa pitsat ning üritada mööda vaadata kolmest kaamerast, mis palaval stuudipõrandal nädal nädala järel ringi rullisid.

See mentaliteet on alates “Troonide mängu” tulekust murdunud. Nähakse, et ka teles on raha, ka teles saab teha midagi võimsat ja ka teles ei pea piirduma poolikute lahendustega. Mõistagi leiab eetrist veel hulgaliselt seriaale, mis ongi filmitud tolmuses angaaris, kuid “Troonide mäng” on innustanud tegema asju paremini. Ja kuigi valjem osa internetist leiab, et seriaali viimane hooaeg oli tehtud poolikult, siis vähemalt siit kõlab üks eriarvamus: see ei olnud sugugi halb. See oli täpselt see, mida oli vaja.

Inglise keeles on tore ja poolropp väljend, mida kasutatakse tihti ka siis, kui mõni seriaal lõppeb ilma rahuldust valmistavat kulminatsiooni pakkumata. “Troonide mäng” suutis seda fenomeni vältida. Viimase hooajaga tehti täpselt seda, mida üks fänn võiks seriaalilt tahta: tõmmati kokku kõik otsad, lahendati kõik probleemid ja mindi välja tipus.

Muidugi oleks võinud veel kaks hooaega vaikselt selle kohta vihjeid tilgutada, et Draakoni-Kuninganna peas ei ole kõik päris korras, või siis näidata hooaja jagu seda, kuidas ära põlatud kuningakandidaat sammub nukralt müüri poole. Aga miks? Kuidas oleks see parem olnud, kui niigi otsakorral lugu oleks üritatud veelgi pikendada, veelgi koormata ja veelgi rohkem mutta tallata?

Asjad saaks alati olla paremini, alati saaks teha midagi rohkem, alati oleks saanud teha veel selle ühe väikse asja, mis oleks inimesi õnnelikuks teinud. Aga kui on midagi, mida “Troonide mäng” on aastaid näidanud, on see, et asju ei peagi tegema nii, et see kõikidele meeldiks. Asju peab tegema nii, et lugu liiguks ja karakterid leiaksid oma koha, kas hauas või troonil.

Ja seda tegi seriaali viimane hooaeg perfektselt.