Kui olin “AK-s” juba täiskohaga ja hakkasin kooli lõpetama, helistas mulle tollane “Ringvaate” vastutav toimetaja Kajar Kase ja uuris, kas tahan tulla saadet tegema. Olin just mõelnud, et tahaks midagi “Ringvaate” sarnast teha, sest Tartu korrespondendina uudiseid tehes pead olema kogu aeg valmis, äkki juhtub öösel avarii või midagi läheb põlema, pinge on kogu aeg peal. Kase kõne peale aga mõtlesin, et kas ta loeb mu mõtteid.

Uudiste formaat tundub väga keeruline. Esiteks muidugi seetõttu, et pead olema pidevalt valvel ja kõigega kursis, aga mitte vähem olulisem pole see, milline sa välja näed või milliseid sõnu kasutad. Ja sa pead andma kõik vajaliku edasi mõne minuti jooksul. 

Korrespondendi töö on veidi teistmoodi, sest olen Tartus omaette ega käi suures toimetuses kohal, pinget on rohkem. Hommikul helistan päevatoimetajale, selles mõttes on iseseisvust võib-olla rohkem. Samas olen käinud suures toimetuses ainult praktikal ega oska ehk väga hästi võrrelda.

Samas on korrespondendi töö väga huvitav, teedki näiteks kultuurilugusid, aga pead olema ka selleks valmis, et kapo otsib Tartu linnavalitsuse läbi ja Valvo Semilarski ning teised tüübid võetakse kinni. 

Samas tundub, et võib-olla on “AK-s” selles mõttes isegi lihtsam, et ei näe tihti tavalist inimest, vaid suhtled kõneisikutega, kes oskavad rääkida, on hästi treenitud ja teavad, et nende mõte peab mahtuma 20 sekundi sisse. 

Ega see kerge töö ole, eriti korri (korrespondendi — toim.) oma, sest ta peab tootma intervjuusid Tallinnasse ja Tartusse. Praegusel korrespondendil Odel (Ode Maria Punamäe — toim.) on selliseid päevi, kus teeb kolm lugu, lisaks peab Tallinnale tegema üheksa intervjuud. See on hullumeelne.

Miks on tavalist inimest keerulisem intervjueerida?

Ta muretseb rohkem. Nagu igas eluvaldkonnas, kui pole varem midagi teinud või harjutanud, tundub iga võõras asi alguses hirmus. Tavainimene kardab, et tõmbub kaamerat nähes krampi ja suust ei tule enam midagi välja. Samas on ta ausam, ei mõtle sõnumeid läbi ega ürita olla poliitkorrektne. Ütleb asjade kohta nii, nagu need on.

Kuidas sa tavalise inimese üles soojendad, et ta avaneks? Teles pead kiiresti asjani jõudma ka siis, kui on keeruline teema.

Väga palju aitavad eelintervjuud, kui enne telefonis ära rääkida, millest rääkima hakkate ja kuidas võiks asi välja näha — siis rahuneb inimene maha, sest teab, mida oodata. Muidu on tuba võõraid täis ja ta tõmbub krampi. Ja ma saan inimesega sidet luua sel ajal, kui näiteks operaator otsib nurka. Eks aega ole alati vähe ja ideaalset olukorda pole kunagi, sest ikka tahaks pikemalt kohapeal rääkida. 

Kui palju sa lugusid ja öeldut kokku pead lõikama, kui intervjueeritavalt ei saa suurt midagi kätte?

Eks me lõikame lugusid küll, aga ma pole vist kunagi teinud nii, et panen sõnade kaupa lauseid kokku. Teles saab aru, et me küll katame juttu, aga kui inimene räägib oma näoga, siis on keeruline vaatajat petta või midagi n-ö ära võtta.

ETV-le õhtuti klõpsates näib, et kõik intervjuud on teinud Heleri All ja kõik saated on toimetanud Kai Väärtnõu. Mitu lugu sa tegelikult nädalas teed?

Seda on väga keeruline öelda. Hea tava võiks olla, et teen kaks-kolm lugu nädalas. Tegelikult on nii, et ühel nädalal teen viis ja teisel ühe. Sel nädalal (intervjuu toimus neljapäeval, 6. aprillil — toim.) olen olnud pigem laisk, teinud seni kaks lugu ja homme teen ühe veel. Eelmisel nädalal olin põhimõtteliselt iga päev võttel. See kõik on väga hektiline. 

Kai (Väärtnõu, “Ringvaate” vastutav toimetaja — toim.) on väga hea toimetaja ja hoiab meid. Kui olen mõnda aega pannud hullu — näiteks olin sel esmaspäeval Narvas teatriauhindade ülekandel ja lugu tegemas, jõudsin kell kaks öösel koju ja hommikuks pidi rida valmis olema, et sõita üheksast Tartusse võttele —, siis ta ütleb, et ära rohkem muretse, puhka täiega. Siis on küll mingid teised asjad, mida peab tegema. Tagala on väga kaitstud.

Kiire küsimus võhikult: mis asi on rida?

Rida on see, kui intervjuud on tehtud, tõstad kõik asjad järgemööda montaažiprogrammi rea peale, lõikad kokku nii, nagu võiks lugu lõpuks eetrisse minna. Ehk teisisõnu vaid tekstirida, millel on ainult pildita tekst, režissöör pole veel üle käinud ja ilusaks teinud. 

Seega pead loo ka kokku monteerima, selleks pole eraldi inimest?

See on loogiline, et teen esimese lõike ise ära, sest tean kõige paremini, mida küsisin ja millal keegi midagi toredat ütles. Toimetaja käib selle pärast üle, lõigates lühemaks ja võib-olla tõstab midagi ümber. 

Ma üritan üldiselt vaadata, mida toimetaja värske pilguga välja võttis ja 99 ajast olen temaga nõus. Ma ei saa aru, kuidas mina tegin 14-minutilise rea ja toimetaja sai hakkama kaheksa minutiga, aga ma ei saa aru, et midagi oleks puudu.

Režissöör teeb aga pildi ilusaks. Ühte lugu teeb tegelikult palju inimesi: alates bussijuhist, lõpetades helimehe või operaatoriga. Inimesi on nii palju, kedagi ei tohi ära unustada.

Millised on su põhivead? Nagunii on oma lugu väga keeruline toimetada, kõik tundub oluline.

Ma jätan pigem meelega rohkem sisse, et toimetajal oleks valikut. Ise mõtled, et iga lause on kui oma laps, süda veritseb neid välja võttes. Seega jätan külma südame au toimetajatele. Tore on, kui keegi vaatab värske pilguga, mis on huvitav ja mis mitte. Meie toimetajad teavad väga hästi, mis huvitab inimesi, mina pean veel natuke arendama endas seda tunnet.

Mis siis inimesi huvitab?

Kuulus inimene teeb veidras kontekstis imelikku asja. Eks tõenäoliselt töötas ka see, et käisin Anna Hintsiga (auhinnatud dokumentaali “Savvusanna sõsarad” autor — toim.) saunas, see on põhimõtteliselt sama žanr.

Kas sul niimoodi mööda Eestit ringi sõites ja lugusid tehes stilisti või grimeerijat abiks pole?

Ei ole, jah. “Ringvaates” pole, kui on ülekanne, nagu oli teatriauhindade puhul, siis seal ikkagi on inimene, kes ütleb, mis on ilus ja mis mitte. Aga tavalist tööd tehes pean ise mõtlema. 

Kui mul on vaja kaks lugu korraga teha: näiteks üks sellest, kuidas aitan metsas võsa maha lõigata, ja teine teatrist, siis pean olema võimalikult universaalselt ja neutraalselt riides. Teoreetiliselt on muidugi võimalik vahetada kostüüme, aga see pole päriselus nii lihtne.

Poes käies valid rõivaid selle järgi, et poleks mingeid mustreid, värve või lõikeid?

Ma olen ülimaakas, pole kunagi olnud full makeup inimene, olen seetõttu saanud ka kõvasti riielda. Aga saan sellest ka aru, sest teles pead olema esteetiline, väljapeetud ja kaunis. 

Aga üldiselt olen nagunii mustade — ma pean silmas musta värvi! — riietega. Ma ei vali teleks eraldi riideid. Olen iga päev igaks juhuks valmis: võib juhtuda, et kui lähen hommikul tööle, mõtteis monteerimine, siis toimub hoopis kultuuritöötajate pikett ja kell üks päeval ütleb toimetaja, et pean sinna minema.

Kuidas teil lugusid jaotatakse: kui kerkib mõni lugu kultuurivaldkonnast, siis vaadatakse kohe sulle otsa?

Ma pole kunagi käinud Kai või kellegi jutul, et väga meeldib see, palun lubage teha. Olen väga suur teatrifänn ja kuidagi on nii kujunenud, et kui uus tükk tuleb välja, lähen enamasti mina sellest lugu tegema.

Kui on raskem või südamlikum lugu, vaadatakse Christelile otsa. Kui on vaja ronida torni otsa, siis ilmselt teeb Muttika sellest loo. Kui aga on vaja teha tore kummaline ekskursioon, siis teeb seda ilmselt Hannes või Reikop. 

Igaühel on omad tugevused, see jaotab loomulikult. Aga samas selleks, et endal või vaatajatel ei hakkaks igav, vahetame lugusid. Ka Christel ja Muttika on teinud teatrilugusid.

Kui aga lugu on kokku lepitud, kuid millegipärast ei saa minna, turvame üksteise tagalat. Mina olen käinud Hannese ja Hannes minu võtetel.

Sa oled täiskohaga “Ringvaates”, aga ometi vaatasin hiljuti “Maahommikut”, kus olid laudas loomade keskel.

Ma teen “Maahommikusse” kaks lugu kuus, see on väga väike koormus. Ma ametlikult muud ei teegi, alguses tegin pikalt nädalavahetuseti “Aktuaalset kaamerat”, aga avastasin, et see pole võimalik ega suuda niimoodi elus olla ja tulin ära, hakates “Maahommikut” tegema.

Siin tekib asju. Kui on “Eesti Laul”, teen seda. Nüüd tegin teatriauhindasid. Töö otsa ei saa, eriprojekte on päris palju.

Kas sul enam lavahirmu pole ja kõhus enam ei keera? On sul kunagi olnud kaamerahirmu või peljanud kedagi seetõttu, et sul on ta vastu tohutu austus?

Ma olin enne teatriauhindasid paanikas. Mõtlesin, kas peaks endale kuskilt rahustid välja võluma. Lugusid tehes ma niiväga ei pabista, vaid vahel harva tuleb halvav närv sisse, et midagi ei tule välja. Aga enne otse-eetrit olen paanikas, sest ei tee seda eriti tihti. 

Ma olin esmaspäeval Juhan Ulfsaki ees paanilises hirmus, sest ta on nii äge ega anna eriti intervjuusid. Kartsin, et küsin hästi lolle küsimusi. Aga tegelikult oli ta väga tore, isegi naeratas paar korda. 

Ulfsak vist väga ei seedi ajakirjanikke nagu Marko Matveregi …

Tegin kord Matverega intervjuu, mis oli tegelikult väga tore, kuigi olin just Kairit Tsäro intervjuud Kroonikast lugenud ja mõtlesin, et ma ei tahaks üldse ta rollis olla. 

Aga eks see kipu nii olema, et inimeste puhul, kes on kas lapsepõlvekangelased või kelle ees on suur respekt, kardan, et ei oska midagi küsida ega taha tüüdata rumalate küsimustega. 

Tegelikult ongi ju ajakirjaniku amet küsida rumalaid küsimusi.

Jah, just, ja ma peas kuidagi vabandan selle välja, sest tahan ju teha lugu, millest saaksid kõik aru. Peab saavutama kuidagi tasakaalu, aga samas näidata välja, et oled teinud eeltööd ilma, et läheks ülispetsiifiliseks. Seda on vahepeal keeruline saavutada.

Sa alustasid teles väga noorelt, 21-aastasena. Kas ajaga on äkki kergemaks läinud, oled muutunud enesekindlamaks?

Ma arvan, et see on pigem vastupidi, alguses on nooruse uljus, kõike on huvitav ja tore teha. Aga mida aeg edasi, siis mõistad, kui loll sa ikkagi olid, ei mõelnud mingite asjade peale. Aga eks see aitab kvaliteedile kaasa, kui oled enesekriitilisem.

Kas vahel voodis und oodates meenub ka mõni piinlik lugu, mille tahaks mälust kustutada?

Meenub väga tihti. Ma olen üsna enesekriitiline ka ja võib-olla mõtlen kümme korda hullemaks asjad, mis kõrvaltvaatajale ei tundugi nii hullud. Eile just meenus enne und, et küsisin Eesti Laulu ajal Meelikult mingi hästi lolli küsimuse. Õnneks ei mäleta enam küsimust, aga mäletan, et tunne oli hästi halb, sest ma sain suhteliselt kiiresti aru ka, et see oli loll asi, mida küsida. 

Sõidad Tartu–Tallinna vahet. Kas teinekord bussis või rongis saad midagi ära teha?

Iseenesest saan, aga ma jõuan üldiselt rongi viimasel hetkel, kui kõik pistikuga kohad on juba võetud. Kui montaažiprogramm on läpakas, siis aku ei pea vastu ja ma ei jõua midagi teha.

Aga bussis läheb mul süda pahaks, pigem teen kodus varahommikul asjad ära. Eks see ole valikute küsimus. Aga kui ma tean, et homme on kellegagi intervjuu, siis ma näiteks loen või kuulan eelmisi intervjuusid. 

Olen hädaolukorras lõiganud bussis ridu kokku, aga pigem hoidun sellest. Samuti pole rongis Tapalt Jõgevani levi.

Millised lood on sulle kõige paremini meelde jäänud?

Tõenäoliselt ekstreemsused. Näiteks viidi mind Red Bulli ekstreemlennukiga lendama ja ma oleks peaaegu oksendanud kaamera ees, aga ei võtnud pakutud oksekotti kaasa, sest tegelesin võtteks valmistumisega.

Samuti meenub, kuidas käisin jääaugus. Kui oled kaamera ees, siis pole varianti, et ei lähe auku, pead loo ära tegema. Pärast keegi ütles, et liiga kaua treenimata inimesel võib sellises olukorras süda seisma jäänud. Vedas siis, et nii ei läinud. 

Aga väga toredad on ka pärisinimeste lood, kui kellelgi on veider hobi, keegi hoiab üleval külaelu või mõni üksik tädi peab sööklat.

Sa väga meeldid televaatajatele. Facebookis jagatud foto sellest, et said EFTA, tõi üle 4000 meeldimise, kõik kiidavad su siirust ja soojust. Kas lugusid on tänu sellele ka lihtsam teha, sest inimesed usaldavad sind?

Ma olen sellele isegi mõelnud, aga kartnud, et see on halb mõte, tekib tunne, nagu kasutaks inimest ära. Aga mulle on kuidagi sattunud toredad teemad, pole pidanud tegema konfliktseid lugusid. Kui olengi, siis olen neile lähenenud neutraalselt, pole pidanud kedagi välja vihastama. Kuna lood on headest inimestest, ju arvatakse, et olen ise samasugune. 

Mõnikord on juhtunud seda, et helistan kellelegi ja kui nad kuulevad, et mina tulen lugu tegema, vastavad, et siis on ju tore, pole hirmus. 

Aga ma olen šokis, et see EFTA võit läheb nii paljudele korda, ka pool aastat hiljem õnnitletakse mind. Arvasin, et see on pigem tele- ja filmiinimestele oluline. 

Heleri Alli kolm lemmikut (kuigi üle kõige armastab ta ETV-d ja “Ringvaadet”!):

“Ted Lasso” (Apple TV) on viimased kolm-neli aastat olnud mu lemmiksari. See räägib Ameerika jalgpallitreenerist, kes läheb üht Inglise liiga klubi treenima. Olen pisarateni nutnud ja naernud. Olen nii õnnelik, et tuli uus hooaeg. Soovitan seda kõigile ja alati, kui kellegi uuega tutvun, uurin esimese asjana, kas ta on “Ted Lassot” näinud.

“Laser” (TV3). Üritan olla võimalikult kursis sellega, mida näeb Eesti telekanalitel. “Laser” on geniaalne, kõik viimase kolme kuu saated on nii hästi tehtud.

“Perfect Match” (Netflix). Vaatan päris palju reality’t, rämpsu. Lisaks “Perfect Matchile” ka näiteks “Love is blind” või Eesti oma “Poissmeeste pidu”. Meil on sõbrannadega oma punt, kellega sarjades toimuvat arutan.