Tundub, et “Sipsiku” loojad on sellest loogikast kinni hoidnud ja tulemus valmistas lastefilmina tõsise pettumuse. Kui jätta välja lühike helge algus, koosnes film üksteisele järgnevatest jamadest, mille vahel olid lootusekiired, mis viisid uue hädani.
Lapsed lahkusid nuttes
Suure osa filmist oli “Sipsik” erinevate asjade pärast mures, õde-vend tülitsesid ning süüdistasid üksteist. Adrenaliini lisasid ohuolukorrad, mida vürtsitasid ohtu rõhutav “kaameratöö” ning pinev muusika – laste katuselt alla kukkumine, Sipsiku segadus autorataste vahel, pääsemine rottide käest, dramaatiline uppumissurmast pääsemine jne.
Ühel lapsel meie selja taga oli Sipsik süles ja ta nuttis lohutamatult, kuni poole pealt ütles emale, et soovib ära minna. Läksid. Kolm-neli last nutsid suure häälega üle poole filmist. Jah, võimalik, et nad olid liiga väikesed, aga ka minu suurem laps ütles, et film oli “natuke kurb, aga enamasti hirmus”. Küll meeldis talle väga Sipsiku ja Anu laul.
Väiksematele lastele ei soovita
Olen enda arvamusele juba palju tagasisidet saanud, et paljudele lastele film meeldis ning lapsi ei tohiks kasvatada “mullis, kus midagi halba ei juhtu”. Ma olen mõlema väitega nõus.
Esiteks, paljud lapsed on loomupäraselt tugevama närvikavaga ja paljud on harjunud vaatama multikaid, mis hoiavad adrenaliini üleval. Nendele lastele see film ilmselt meeldib, nagu ka kooliealistele, kes vaatavad filme juba teatud analüüsivõimega. Väiksematele lastele, kelle närvikava alles areneb ja kes east tulenevalt ei tee vahet päriselul ning reaalsusel, ma seda filmi siiski ei soovita.